Teadlane: Lihavõttesaare iidse tsivilisatsiooni hukutas valge mees
Manchesteri ülikooli arheoloogiadoktor Karina Croucher usub, et ühtse tervikuna käsitledes on Lihavõttesaare kunstiteosed tõendiks iseseisvast naturaalmajanduslikust ühiskonnast, mis elas rahus iseenda ja loodusega.
Croucheri uurimus toetab üha laiemalt levivat arvamust, mis heidab hollandlastest avastajate poolt 1722. aastal Lihavõttesaareks ristitud Rapa Nui saarel elanud rahvale uut valgust.
“Läänlased on lihavõttesaarlaste esivanemaid ebaõiglaselt süüdistanud algelisuses ja sõjakuses, kujude ehk moaide ümberlükkamises ning saare loodusvarade ülekasutamises,” ütleb ta.
Kui aga Lihavõttesaare maastikku, vulkaane ja kivikujusid, tätoveeringuid ja nikerdatud puukujukesi vaadelda üheskoos, ilmneb saarlastest aga teistsugune pilt.
“Nikerdatud tööd — nende hulgas linnud, mereloomad, kanuud ja inimfiguurid — matkivad maastikus nähtavaid looduslikke jooni ja viitavad rapanui rahva keerukale suhtele oma looduskeskkonnaga,” ütleb ta.
“See rahvas tajus iseend seotuna maastikuga, mida nad kujundasid ja märgistasid samamoodi nagu iseenda kehapinda ja moai-kujusid. Neil pidi olema peen ja edukas kultuur — kuni läänlaste saabumiseni -, ning meil on tagumine aeg seda tunnistada. Varajaste ekspeditsioonide käigus saarele täheldati korduvalt, et saarlased tootsid ülejääki — nad olid edukad ja majandasid end hästi ära.”
Croucher usub, et just läänlased olid need, kes tõid saarele haigused, ekspluateerimise ja orjanduse, mis iidse tsivilisatsiooni hukutasid.
“Isepõhjustatud puuduse loo asemel nõustun ma pigem seisukohaga, et suuresti oli allakäigus süüdi kontakt läänemaailmaga, mis algas, kui Jacob Roggeveen 1722. aastal maad nägi. Külalised tõid kaasa haigused, parasiidid ja orjapidamise, mis põhjustaski kohaliku rahva ja kultuuri mandumise. On väga vähe arheoloogilisi tõendeid, mis sisesõdade ja enne välismaailmaga kokkupuutumist kokkuvarisemise ajalugu toetaksid.”
Lihavõttesaare 19. sajandi ajalugu on kurb: 1862. aastal aset leidnud orjandusreidid kärpisid elanikkonda tuntavalt. Mõned saarlased jäid aga orjuses ellu ja naasid hiljem koju, tuues kaasa rõuged ja muud tõved.
Misjonärid pöörasid ülejäänud elanikkonna kristlusse, õhutades neid traditsioonilistest uskumustest loobuma. Sellest hoolimata aeti mitusada saarlast saarelt minema tööle Tahiti suhkruistandustesse. 1877. aastaks küündis rapanuide rahvaarv vaid 110-ni.
“Kujud ja kivikunstiteosed, mida on küll raske kindlalt dateerida, on loonud rahvas, kes elas õitsval järjel, kuni kontakt välismaailmaga traagilise allakäigu kaasa tõi,” ütleb Croucher.
