Teadlane: jutud männiokaste vitamiinirohkusest on suur müüt – kes tahaks süüa päevas kolm kilo okkaid?!
Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi professor Ain Raal nentis, et näiteks on männiokkaid ülistatud kui head C-vitamiini allikat, kuid siin tegemist müüdiga.
„Meie rehkendused näitavad, et päevase normi kättesaamiseks tuleb ära süüa pool kuni kolm kilo männiokkaid päevas," tõdes ta Tartu ülikooli teatel, lisades, et nende sellises koguses tarbimine on ebarealistlik.
Raal uuris koos kolleegidega Eesti rahvameditsiini andmestikku ja püüdis jälile saada sellele, milliseid taimi on kasutatud näiteks vähkkasvajate raviks. Teadlaste sõelale jäi veidi üle 60 taime ja neist umbes kümnendik oli neid, millel varasemad uurimistulemused puudusid. Üks neist oli taaskord Eestis laialt levinud harilik mänd.
„Rahvameditsiinis kasutati männiokkaid teatud vähkkasvajate korral. Vähirakkudega katseklaasides tehtud katsed näitasid, et okastest eraldatud toimeainete kompleks mõjub ühe teatud rinnavähi tüübile tõesti pärssivalt, vähendades vähirakkude paljunemist," rääkis Raal, rõhutades, et kuigi katseklaasitulemus on teaduslik fakt, ei saa seda kohe üle kanda inimesele, sest organismis hakkavad tööle erinevad bioloogilised barjäärid, tekivad küsimused annustamise ja kõrvaltoimete kohta.
Vähi vastu kasutatakse veel musta pässikut, mida nimetatakse ka kasekäsnaks. Professor Raal vaatles koos Vietnami kolleegidega Ahja kandist kogutud musta pässiku mõju teatud vähirakuliinidele.
„Katsesse oli kaasatud kuus vähirakuliini ja nende põhjal võib öelda, et teatud juhtudel avaldab must pässik vähirakkudele tõesti mõju, kuid see mõju on nõrk ja me ei tea kuidas see avaldub inimese organismis. Seda kõike tuleks vaadata laiemas kontekstis, ent kindel on, et rahvatraditsioonis on kasekäsn vähivastase vahendina väga hinnatud," rääkis Raal.
Mida ja kuidas varuda?
Talveks soovitas Raal varuda näiteks nurmenukku, mis on vitamiinimaailmas väga mõjukas, sest sisaldab palju C-vitamiini. Raal on koos kolleegidega uurinud, kui palju peavad mehed ja naised nurmenukku tarbima, et saada kätte päevane C-vitamiini kogus.
„Päevase C-vitamiini koguse saamiseks peavad naised sööma ära 33,3 ja mehed 40 nurmenukulehte," esitles Raal katse tulemusi, lisades, et see käib kuivatatud lehtede kohta.
Korjata tasuks pärnaõit, mis on põline rahvaravim külmetushaiguste korral. Pärnaõis ajab higistama, mistõttu toimib ta palavikualandajana. „Euroopa ravimiamet on põhjalikult vaadanud läbi erinevad pärnaõiega tehtud uuringud, sh kliinilised uuringud, ning kinnitanud pärnaõite pärssivat mõju stressile. Kui juua kaks-kolm nädalat jutti korrapäraselt pärnaõieteed, võib kergema stressi korral saavutada tõenduspõhise tulemuse," rääkis professor Raal.
Ravimtaimi säilitatakse nii kuivatamise kui ka sügavkülmutamise teel. Hea tava kohaselt tasub ravimtaimevarusid uuendada kord aastas. Ravimtaime mõju säilimine sõltub aga taimest - mõnele sobib rohkem sügavkülm, teisele toatemperatuuril kuivatamine.
Näiteks nurmenukulehe säilitamiseks soovitab professor Raal selle sügavkülmutada. „Kui kuivatame värsked nurmenukulehed toatemperatuuril ära ja jätame need kolmeks kuuks seisma, väheneb nende C-vitamiini sisaldus ligi kümme korda. Veel pikemaajalisel hoidmisel jääb järele kõigest 5% algsest C-vitamiini sisaldusest. Sügavkülmas aga säilib C-vitamiin nurmenukulehes ka pärast aasta möödumist," tõdes Raal.
Pärnaõie toime püsib aga just kuivatamisel päris hästi ja seda võib tarbida rahuliku südamega ka aasta pärast, sest kõik vajalikud ained on selles säilinud.
Kui tundub, et kuivatatud ravimtaimed on kapis oma aja ära elanud ega sobi enam raviks või tervise tugevdamiseks, soovitab professor Raal olla loominguline ning kasutada neid sauna- ja vannivees või marinaadides. „Neid ei tasu ära visata," ütleb ta.
Artikkel põhineb intervjuul Tartu Ülikooli farmakognoosia professori Ain Raaliga Kuku raadio saates „Kuue samba taga".
