Teadlane: inimkond on religioonile tänuvõlgu

Umbes 70 000 aasta eest tõi võimas vulkaanipurse kaasa katastroofilise kliimamuutuse ja suretas inimeste toonased eellased peaaegu välja. Neist üksikuist, kes ellu jäid, sai alguse järgmine populatsiooniplahvatus koos keeruliste tööriistade ja sümboolse mõtlemise arenguga. Mis tõi kaasa taolise märkimisväärse pöörde? Selleks võis olla religioon.

Religioonis nähakse tihti evolutsiooni kõrvalsaadust: kognitiivsed funktsioonid nagu sümboolne mõtlemine osutusid valituks nende ellujäämiseeliste tõttu, ning religioon lihtsalt lohises selle sõiduga kaasa. Evolutsioonipsühholoog Matt Rossano leiab aga, et religioossus ise pakkus mitmesuguseid ellujäämiseeliseid, vahendab NewScientist.

Selleks, et nappide ressursside ja ränkade keskkonnatingimuste juures ellu jääda, konstrueerisid meie esivanemad keerukaid ühiskondlikke struktuure, mille kujunemist hõlbustasid ühiskondlikud rituaalid — mis omakorda nõudsid suurema mälu-töömahuga ajusid, sillutades seega teed sümboolsele mõtlemisele. Loodus hakkas selektiivselt eelistama hea kujutlusvõimega lapsi, sest täiskasvanuina olid nood paremini kohandunud keerukates ühiskondlikes suhetes orienteerumiseks. Nende väljamõeldud sõbrad jätkasid täiskasvanuea saabudes eksistentsi jumalate ja vaimude kujul, kes nende üle valvasid ja nende ühiskondlikust läbikäimisest osa võtsid.

Rossano hinnangul oli inimkonna esmane usund šamanistlik ja pakkus rituaalsete ravipraktikate kujul iselaadset tervishoiusüsteemi. Ravirituaalides osalenud inimesed olid tänu platseeboefektile tervemad ja paljunesid tõenäolisemalt, hoides sel moel religioossuse evolutsioonilist marssi jätkuvalt käigus. Umbes 35 000 aasta eest arenesid inimestel välja keel ja episoodiline mälu — võtmetähtsad võimed, mis tõid kaasa narratiivi ja religioosse mütoloogia kujunemise.

Rossano jaoks on religioon alati olnud seotud inimsuhetega. Selles kontekstis mõtlemine võib tema väitel aidata lahendada tänapäevaseid konflikte ateistide ja usklike vahel. “Religiooni adumine suhete kontekstis aitab selgitada, miks religioosne usk võib ka ilmselt vasturääkivate tõendite valguses jonnakalt püsima jääda. “"Seespool” suhet paistab maailm tihti hoopis teistsugune kui “väljastpoolt” seda,” kirjutab ta oma raamatus “Supernatural Selection: How Religion Evolved” (“Üleloomulik valik: kuidas arenes religioon”). Teisisõnu võib loogikast ja asitõenditest kellegi usuliste veendumuste kummutamisel olla sama palju abi kui armastusest pimestatud sõbra veenmisel loobuma halvaloomulisest armusuhtest.