Kui paneme kokku kaks gaasilist või vesist keskkonda, siis hakkavad need keskkonnad tasapisi omavahel molekule vahetama. Seda protsessi nimetatakse difusiooniks ja tänu sellele pääseb hapnik õhust merre. Aga ta ei pääse kuigi sügavale, sest selle protsessi kiirus on aeglane. Meie meri on ehitatud nõnda, et erinevalt supipotist soojendatakse teda ülevalt. See tähendab, et ookeanide ja merede ülemine kiht on soojem ja kergem kui põhjakihid. Pole olemas mingit presskannu sõela, et saaks suruda hapnikku merede põhjakihtidesse.

See tõttu oli mõnikümmend aastat tagasi ka suurtele teadlastele üllatus, et merede ning ookeanite sügavamates kihtide on täiesti mõnus ning toimiv hapnikupõhine elu. Kuidas see sinna saab ja kuidas see võimalik on?

Selleks pumbaks ja presskannu sõelaks on üks konkreetne koht maailmas, meist üldse mitte väga kaugel, Gröönimaa idarannikul. See on koht, kus Arktikas igal aastal tekib merejää. Kui soolane vesi külmub, siis jää on palju magedam. Suurem osa vees olevast soolast jääb merevette. Kui vesi on soolasem, siis on ta raskem ja vajub põhja ning toob kaasa hapniku. See pump toidab kõikide ookeanite sügavikke hapnikuga ja lubab hapnikupõhisel elul seal eksisteerida.

Kui Golfi hoovus peaks seisma jääma, tekib meil siin midagi tundrataolist. Kuid kui see pump, mis viib hapniku ookeani põhjakihtidesse peaks seisma jääma, see tähendab, et Arktikas talviti enam merejääd ei teki, siis on elu maakeral suure probleemi ees. Arvatakse, et viimati jäi see pump seisma 252 miljonit aastat tagasi ja välja suri üle 70% Maa liikidest ning 96% ookeanis elanud liikidest. See oleks tõeline õudusunenägu ja seetõttu loodame, et Arktikas jääb ikka vähemalt talvel jää tekkima.

*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.