Tapjatomatite rünnak: tuntud aedviljad söövad liha
Botaanikud on nimelt esmakordselt avastanud, et nende taimede näol on tegemist lihasööjate kiskjatega, kes tapavad putukaid eesmärgiga “ise ennast väetada”, vahendab The Daily Telegraph.
Värske teadusuurimus näitab, et aedviljad püüavad ja tapavad putukaid varrel asuvate kleepuvate karvade abil, neelates seejärel juurte kaudu toitaineid, mida roiskunud ning mullale pudenenud loomakesed pinnasesse jätavad.
Oletatavasti kujunes taoline tehnika välja metsikus looduses eesmärgiga pakkuda täiendust kehva kvaliteediga pinnasest saadud toitainetele, kuid ka meie aiamaadel elutsevatel kodustatud sortidel on see võime endiselt säilinud.
Mõrtsuktaimed tuvastati koos terve jada liikidega, mille maailma kaugeimatest piirkondadest lihasööjaid taimi otsivad botaanikud ja uurijad on seni kahe silma vahele jätnud.
Lihatoiduliste taimede hulka on kuni 50 protsendi ulatuses alahinnatud ning paljusid neist on seni peetud kõige healoomulisemate elukommetega taimede hulka kuuluvaks.
Taoliste taimede seas on näiteks mõned petuunialiigid, ilutaimedena kasvatavad tubakaliigid, mõned kartuli- ja tomatisordid ning kapsaste lähisugulane harilik hiirekõrv.
Kew’ kuningliku botaanikaaia teadlased, kes uurimuse läbi viisid, usuvad nüüd, et tapjataimede liike on tegelikult sadades rohkem, kui seni arvatud.
“Tomati ja kartuli kultuursortidel on karvad endiselt säilinud. Eriti tiheda karvkattega on tomatid, mis püüavad väiksemaid putukaid üsna regulaarselt. Nad tõesti tapavad putukaid,” ütleb Kew’ ja Londoni ülikooli Kuninganna Mary nimelise kolledži professor Mark Chase.
„Me kahtlustame, et kodustatud liigid saavad meie käest juurte kaudu piisavalt toitaineid, mistõttu putukate püüdmisest neile erilist kasu pole. Metsikus looduses toimiksid nad aga moel, mida võib täiesti kõhklematult pidada lihatoidulisuseks.”
Uurimuse kohaselt on tõenäoline, et paljude taimede lihatoidulisus on tähelepanuta jäänud seetõttu, et neil puuduvad lihasööja-taimedele omased esmased tunnused.
“Meid võib ümbritseda palju suurem hulk mõrvartaimi, kui me arvame. Oleme harjunud mõtlema taimedest kui liikumatutest ja ohututest olenditest, ning mõttes lihasööjast taimest on midagi sügavalt rahutukstegevat,” ütlevad ajakirjas Botanical Journal of the Linnean Society avaldatud töö autorid.
