Nii nagu sügistuules keerlevad lehed reedavad õhupööriste liikumist, toob musta augu ümber tiirlevate tähtede teekond ilmsiks galaktika keskmes toimivate jõudude tekstuuri.

Galaktika pontsakat keskkoletist nimega Sagittarius A* ei saa päris otseselt vaadelda, sest musta auguna ei lase ta oma haardesse sattunud valguskiiri enam välja, vaid imeb need endasse nagu kõik muugi, mis ette jääb.

Augu ümber tiirlevaid tähtigi on raske näha: Linnutee tolm varjab galaktika keskme meie pilkude eest. Kuid nad paistavad infrapunateleskoobis, sest inimsilmale nähtamatu, punasest punasema valguse kiired lähevad tolmust läbi.

“Galaktika keskmes pesitseb lähim teadaolev ülimassiivne must auk. Seetõttu on see mustade aukude üksikasjalike uuringute jaoks parim paik,” ütles uurimuse üks autor Stefan Gillessen Müncheni lähedal Garchingis paiknevast Max Plancki maavälise füüsika instituudist.

“Meie pikaaegse uurimistöö säravaim tulemus on kahtlemata endisest usaldusväärsem kinnitus, et ülimassiivsed mustad augud on tõepoolest olemas,” lisas Gillesseni töökaaslane Reinhard Genzel. “Galaktikakeskme täheorbiidid näitavad, et sealne nelja miljoni Päikese raskune mass eksisteerib tõesti musta augu kujul.”

Saksa, Prantsuse ja Iisraeli teadlased jõudsid säravate tulemusteni pärast 16 aastat tööd ja vaeva. Tšiilis asuvate Euroopa Lõunaobservatooriumi teleskoopidega alustati vaatlusi 1992. aastal, kokku umbes 50 ööd.