Tallium on raskemetall, perioodilisustabelis järjekorranumbriga 81. Avastati see kahe teadlase poolt eraldi 1861. aastal ja täpselt sada aastat hiljem sai sellest ka mõrvamisvahend Agatha Cristie kriminaalnovellis Tuhkur Hobune. Kuid talliumi mürgiseid omadusi ei avastanud esimesena apteekritaustaga Agatha Christie.

Juba 1960. aastal oli Prantsuse luure kasutanud talliumi, mõrvates Kameruni vastupanuliidri Félix-Roland Moumié. Tallium olevat olnud ka populaarne mürk KGB palgamõrvarite arsenalis. Saddam Hussein kasutas talliumi ka Iraagis oma vastaste mõrvamiseks.

Juba 1950. aastatel nähti Austraalias mõrvadelainet, kus inimesed kasutasid relvana just nimelt talliumi. See oli rotimürgina vabalt saadaval ja kurjale teele läinud inimesed leidsid nii lihtsa vahendi roimaks. Septembris 1952 vahistati Sydneys koduperenaine Yvonne Gladys Fletcher, kes oli kasutanud talliumi, et tappa oma esimene ja seejärel ka teine abikaasa. Tegemist oli esimese korraga, kui keegi talliumiga mürgitamise eest kohtu alla anti. 1952. ja 1953. aastal avastati veel neli juhtumit, kui talliumi oli kasutatud mõrvadeks Austraalias. Alles 1970. aastatest alates on paljud riigid keelanud talliumi kasutamise erinevates ühendites.

1971. aastal kasutas Briti sarimõrvar Graham Fredrick Young talliumi, kui ta mürgitas kokku 70 elanikku Bovingdonis, Hertfordshire'is, kellest imekombel suri vaid kolm.

1977. aastal haigestus üks Kataris elanud 19-kuune imik, pärast seda, kui ta vanemad olid teinud putukatõrjet. Õnneks üks õde haiglas oli lugenud Agatha Cristie novelli ja tundis talliumi mürgistuse sümptomid ära.

Talliumi nimetatakse ka mürgitaja mürgiks ("Poisoner's Poison") või pärijapulbriks ("Inheritance Powder"), sest ta ei mõju kohe, kuid sellega rotte või sipelgaid mürgitades võib inimene ilmselt ka ise haigeks jääda. Lõhnatud talliumiühendid mõjuvad mürgina ka läbi naha.

Tõhusamaid vastumürke talliumile on nn preisi sinine, Fe7(CN)18 pigment, mis küll oli tuntud ammu enne talliumi avastamist, kuid mille ravitoime avastati suhteliselt hiljuti.

Kui just talliumi kohe suures koguses alla ei neela, mõjub see mürk organismile aeglaselt. Veel kuni neli päeva pärast mürgitamist võivad ohvrid tunda end suhteliselt tervena, siis hakkavad pihta valud, närvikahjustused, ühendatuna äärmusliku janu ja unetusega. Kaks nädalat pärast mürgitust hakkab juuste väljalangemine, nahk kuivab ja hakkab ketendama, sõrmeküüntel ilmnevad valged vöödid, nn Mee jooned (Mee's Lines). Inimesel tundub, nagu ta kõnniks kuumadel sütel. Süda hakkab puperdama, inimese motoorika kannatab, järgneda võib nägemise kaotus või surm, kas siis hingamissüsteemi üles ütlemise või südamerabanduse tõttu. Tallium on ka ilmselgelt kantserogeenne aine.

Talliumiga mürgitamise juhtumeid on ka uuemal ajal teada. 2004. aastal sai 25 vene sõdurit pilkava Darwini auhinna, kuna olid väeosa prügikastist leitud tundmatut valget pulbrit oma sigarettidesse keeranud ja nii talliumi suitsetanud.

2005. aastal puhkes Jaapanis üleriiklik skandaal, kui üks 17-aastane tüdruk oli mürgitanud talliumiga oma ema. 2007. aastal sattus Venemaal müstilise talliumimürgitusega haiglasse kaks ameeriklannat. Aasta hiljem mürgitas arvatav terrorist talliumiga Iraagi õhuväelaste klubi toitu.

2011. ja 2012. aastast on teada seni viimased talliumiga mürgitamise juhtumid, USA-st ja Inglismaalt, mõlemal korral olid intsidenti segatud keemikuharidusega inimesed.