Taimetoitlased juubeldagu: teadlased avastasid rohusööjast ahvinimese!
Robustsete ja jõuliste australopiteekide hulka kuuluv Paranthropus boisei on ahvinimene, keda tema võimsate purihammaste järgi on naljatamisi kutsutud ka pähklipurejaks. Nüüd on teadlased hoolikamalt uurinud selle liigi toidulauda ja uurimistulemusi selgitades on kasutatud järjekordset mahlakat väljendit, võrreldes toda ammu välja surnud sugulast lehmaga.
Mida kõnealune uurimus meile õigupoolest teada on andnud, nõustus Horisondi jaoks kommenteerima Soome bioloog Juha Valste.
Põhjust Paranthropus boisei võrdluseks lehmaga on andnud viimased tõdemused selle parantroopuse toitumisharjumuste kohta: nimelt sõid need inimese sugupuu kõrvalharusse kuulunud ahvinimesed kunagi tõenäoliselt sedasama, mida näiteks sebrad, tüügassead ja jõehobudki. Ühendriikide antropoloogid eesotsas Matt Sponheimeriga Colorado ülikoolist väidavad nimelt, et heintaimed ja kõrrelised (tarnad) moodustasid Paranthropus boisei menüüst ligikaudu 80 protsenti. Niisiis tuleb ümber hinnata senine arvamus, nagu oleks Paranthropus boisei oma eriti võimsate lõualuude ja hammastega toitunud peamiselt pähklitest, seemnetest jms kõvast toidust. Nüüd väidavad uurijad, et Aafrika savannides elanud Paranthropus boisei võimsad hambad on kujunenud mitte niivõrd kõva toidu, kui pigem just suure koguse madala energiasisaldusega ja hoopis pehmemate rohttaimede läbimälumiseks.
Täpsem ettekujutus Paranthropus boisei toiduvalikust saadi, uurides võrdlevalt suhteliselt laialt alalt leitud 22 parantroopuse 24 hambafossiili, täpsemalt – hambavaaba külge jäänud taimset päritolu süsinikujäänuseid. Analüüs lähtus asjaolust, et fotosünteesi käigus tekivad eri taimedes erinevad süsinikuisotoobid, mille järgi teadlased saidki järeldada, mis toitu Paranthropus boisei ikkagi sõi.
Paranthropus boisei elas Ida-Aafrikas 2,3–1,2 miljonit aastat tagasi. On oletatud, et umbes 2,5 miljoni aasta eest jagunesid Aafrikas elanud australopiteegid kaheks haruks, millest üks viis tänapäeva inimese kujunemiseni, aga teine – parantroopuste oma – osutus ummikteeks. Kas parantroopuste väljasuremise põhjus peitus otseses allajäämises inimese eellastele näiteks tööriistade arendamise-kasutamise oskuses või oli tegemist mitme teguri koosmõjuga, selle üle teadlased veel vaidlevad. Igatahes erines Paranthropus boisei oma toitumiselt põhimõtteliselt peaaegu kõigist tänapäeval elavatest ahvidest.
Kommenteerib Helsingi ülikooli lektor inimese evolutsiooni teemadel JUHA VALSTE:
„Lähtudes hammaste suurusest ja nende mälumispinna kulumise viisist, eriti aga hammaste pinnalt jälgedena leitud süsinikuisotoopide analüüsist, on mõned teadlased tõesti jõudnud järeldusele, et ahvinimesed perekonnast Paranthropus (kes soome keeli kannavad rässakate ahvinimeste nimetust – toim) toitusid märkimisväärsel hulgal rohttaimedest. Esmapilgul tundub säärane järeldus täiesti võimalik ja loogilinegi, loogika aga hakkab murenema, kui asja üle veidi järele mõtelda.
Rohttaimed pole hominiidide jaoks kuigi kerge toit. Nende seedimiseks läheb kindlasti vaja palju muudki kui võimsad hambad ja tugevad mälumislihased. Tänapäevased taimtoidulised on lahendanud rohusöömisega kaasnevaid seedimisprobleeme erinevalt – mäletsemine, mitmeosaline magu jne – ning mõnede jaoks on ainsaks lahenduseks süüa 15 tundi ööpäevas ja väljutada pidevalt poolseeditud massi, nagu näiteks teevad elevandid.
Mäletsejate mitmeosalises maos elab kümneid erilisi baktereid ja algloomi, kes suudavad lagundada hammastega läbi nätsutatud ja ensüümirohke süljega esialgselt töödeldud tselluloosi. Pikad süsivesinikuahelad lõhutakse lühikesteks rasvhappemolekulideks, mis imenduvad vereringesse. Muude rohttaimedes sisalduvate toitainete edasine käsitelu ja imendumine toimub umbes nii nagu meie enda maos.
Närilistel, jäneselistel ja kabjalistel ning ka elevantidel on silmatorkavalt suur pimesool, kus elavad mikroobid suudavad lagundada tselluloosi. Osa sellest toitainest õnnestub lagundada, osa aga väljub kehast üsnagi tugeva konsistentsiga kerakeste või känkratena või pehme kiulise massina. Kõik loomad, kes kasutavad rohttaimi põhitoidusena, on tihedas sõltuvuses nende soolestikus elavatest tselluloosilagundajatest. Näiteks söövad noored elevandid oma vanemate väljaheiteid, et ka enda seedesüsteemi neid eluliselt olulisi baktereid hankida.
Kas Paranthropusel oli mitmeosaline vatsaga magu või tohutu pimesool? Kivistised ei saa meile selle kohta vastust anda, kuid siiski on sääraste elundite olemasolu väga ebatõenäone. Kõige tõenäosemalt oli tema seedeelundkond üsna lähedane meie omale ja ta kasutas kõiki savanniande heinast lihani.
„Heinateooria” ja karjamaal rohtu näsivate ahvinimeste avastamisest indu saanud uurijad tahavad üht poolust rõhutades jätta varju tõsiasja, et tubli segatoidulisena, kes me ju oleme, sööme ka täna küllaltki tihti rohttaimi. Mida rohkem on meie menüüs teraviljatooteid, seda rohkem ka heintaimi!
Kui sööme leiba, makarone või riisi, siis sööme ju heintaimi. Miks siis arvata, et Paranthropused ei kasutanud omal ajal ära savannides kasvavate arvukate heintaimede seemneid? Seemnete noppimine taimetähkadest ei ole keeruline ja pakub toitvat suutäit. Tsivilisatsioon sündis siis, kui inimene õppis neidsamu heintaimi oma asupaikade lähistele istutama ja seemnete korjamisest saigi alguse põllumajandus.”
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!