Taimede keele saladused paljastuvad
Ajakirjas Ecology Letters avaldatud tulemused tõstatavad ahvatleva võimaluse, et taimed, nagu loomadki, eelistavad tihtipeale abistada pigem enda sugulasi kui mitte-suguluslikke isendeid, vahendab BBC.
Suutlikkus eristada endasarnaseid mitte-endasarnastest on looduses elutähtis. See võimaldab paljudel loomadel tegutseda eelistavalt teiste loomade suhtes, kes on geneetiliselt nendega suguluses, näiteks kasvatada emalõvil oma poegi või kaitsta kaugemalt suguluses olevaid ja samasse karja kuuluvaid lõvipoegi.
Tõendid selle kohta, et samaks on võimelised ka taimed, on piiratud ja vastukäivad.
Mõned katsed on näidanud, et kui taime juured kasvavad teise, mitte temaga suguluses oleva taime juurestiku lähistel, proovivad kaks taime toitainete ja vee pärast võistelda. Kui juur kasvab aga teise juure lähedal, mis pärineb samalt emataimelt, ei ürita juured teineteisega võistelda.
Sama eksperiment näitas aga, et kui sama taime kaks pistikut kasvavad kõrvuti, võistlevad nende juured ometi ressursside pärast. Sellest võib järeldada, et kaks eri taime teineteist ära ei tunne ega omavahelist geneetilist sugulust ei tuvasta.
Nüüd aga on Richard Karban California ülikoolist ja Kaori Shiojiri Kyoto ülikoolist näidanud, et mõned taimed just täpselt seda suudavadki.
Pistikud võeti kolmehambalisest pujust (Artemisia tridentata) - liigist, mis tavaliselt enese kloonimise kaudu ei paljune.
Pistikud istutati kas geneetilise vanema, põhimõtteliselt sama taime klooni lähedale, või sellise puju lähedale, mis pistikuga suguluses polnud. Taimedel lasti kasvada California ülikooli Sagahen Creeki looduskaitsealal. Uurijad lõikasid igasse istutatud klooni sälke, matkides kahjustusi, mida võivad tekitada looduslikud taimesööjad, näiteks rohutirtsud.
Aasta möödudes leiti, et kahjustatud kloonide läheduses kasvavad taimed kannatasid 42 protsendi jagu vähem taimesööjatelt saadud kahjustuste läbi kui need, mis kasvasid kahjustatud ja mitte suguluses olevate taimede kõrval.
Tundub, et sälgustatud taimed hoiatasid oma geneetiliselt samaseid naabreid neid peatselt ähvardava ohu eest, andes märku, et naaber peaks püüdma end kuidagi kaitsta. Mitte-sugulastest naabreid lõigatud taimed aga ei hoiatanud.
Karban nendib, et tulemused olid tema jaoks "üsna üllatavad". "See annab alust arvata, et taimede käitumine on palju keerukam kui me seni oleme ette kujutanud."
Ta kahtlustab, et taimed suhtlevad lenduvate kemikaalide abil. Kui üht taime lõigatakse või seda ründavad taimesööjad, paiskab too need kemikaalid õhku, hoiatades ümberolijaid, et nood lülitaksid sisse kaitsekilbi: kas täidaksid lehed mürkkemikaalidega või liigutaksid kuidagi oma varsi ja lehti füüsiliselt, et muuta end vähem isuäratavaks.
Kuna uurimisrühm ei tea veel täpselt, kuidas taimede suhtlus toimub, suhtuvad teised uuringusse skeptiliselt, tunnistab Karban.
"Kommunikatsiooniprotsess on vastuoluline," ütleb ta. "Kuid selle kaudu paistab puju suutvat eristada ennast teistest. Ning see avab palju uusi võimalusi."
Üks paeluv võimalus on, et metsikud taimed eelistavad koostööd teha oma sugulastega. Vettpidavaid tõendeid selle kohta siiski veel pole, ütleb Karban.
Küll aga usub ta, et teised asuvad nüüd selle võimaluse kontrollimise eesmärgil uurimistööd tegema. Loomade juures tunnustatakse koostöövalmidust suhulastest isendite vahel võimsa evolutsioonilise jõuna, millele on isegi oma nimi pandud: sugulusvalik (ingl kin selection).
