Taimed ikkagi ei tunne valu
Arutelu selle üle, kas taimed võivad tunda valu on üllatavalt aktiivne ning tekkinud on lausa omaette valdkond - taimede neurobioloogia, mis tegeleb näiteks küsimusega, kas puul on valus kui see ümber kukub ja kas puu võib tunda üksildust? Ajakirjas Trends in Plant Science avaldati mõne päeva eest arvamusartikkel, kus eksperdid leiavad, et vastus sellele küsimusele on üsna kindel - EI.
Selline järeldus tungineb Todd Feinbergi ja Jon Mallatti uurimistööl, mis tegeleb teadvuse evolutsiooniga.
Mehed tegid lihtsate ja keerukate looma-ajude võrdlevaid uuringuid ning järeldasid, et ainult selgroogsetel, lülijalgsetel ja peajalgsetel on selline ajustruktuur, millega kaasneb teadvus, vahendas portaal Phys.org.
Kuna on ka loomi, kellel ei ole teadvust, siis võib olla üsna kindel, et ilma närvirakkude ja ajuta taimedel teadvust olla ei saa.
Seda, kas taimed oskavad mõelda, õppida ja valida tegevusi, on arutletud juba aastast 2006, kui tekkis taimede neurobioloogia kui eraldi uurimisvaldkond.
Taimede neurobioloogia pooldajad tõmbavad paralleele taimedes toimuvate elektriliste signaalide liikumise ja loomade närvisüsteemide vahel, aga Lincoln Taiz Kalifornia Santa Cruzi ülikoolist ütleb, et see lähtub eeldusest, et aju ei ole midagi enamat kui üks "käsn."
Feinbergi-Mallatti teadvuse mudel kirjeldab spetsiifilisel tasemel aju organiseeritust ja keerukust, mis on vajalik selleks, et subjektiivseid kogemusi saada ja töödelda. Teisisõnu - aju ja närvisüsteem ei ole lihtsalt käsnad ja ainuüksi seetõttu ei saa taimedel olla teadvust.
Taimed kasutavad elektrilisi signaale kahel moel: et reguleerida molekulide jaotust membraanides ja saata signaale pikemate vahemaade taha organismi sees.
See tähendab lihtsustatult seda, et näiteks taime lehed võivad ennast kokku keerata reaktsioonina vee liikumisele ja valgusele. Samamoodi võib näiteks putuka hammustus vallandada kaitsereaktsiooni teistes, kaugemates lehtedes.
Mõlemad reaktsioonid võivad jätta mulje nagu taimel oleks teadvus ja see otsustaks mingitele stiimulitele reageerida, kuid Taiz ja töö kaasautorid rõhutavad, et need reaktsioonid on refleksiivsed, geneetiliselt määratud ja on kujunenud välja läbi generatsioonide looduslike valikute tõttu.
Taimeneuroloogia valdkonnas on tehtud katseid, mis näitavad, et taim justkui oleks õppinud selgeks mingi mustri ja käitub sellele vastavalt, aga "traditsiooniline" teadus leiab sellele ka muid seletusi ja annab vastuseid erinevatele erutavatele vaatlustulemustele, mis tegelikult teadvuse olemasolu taimedel ei kinnita.
Näiteks on üks rohkelt viidatud uuring, kus taimel lasti korduvalt kukkuda ja see keeras oma lehed kaitsereaktsioonina kukkumisele kokku. Kui taime kukutati järjepidevalt nii, et kukkumisega ei kaasnenud olulisi kahjustusi, lõpetas taim mingil hetkel lehtede kokku keeramise - kas mehanism väsis, või sai taim aru saanud, et temaga lollitatakse?
Siis raputati taime kõvasti ning lehed keerasid end jälle krussi, mistõttu see näiliselt justkui välistas "krussi keeramise süsteemi" väsimise ja järeldati, et taimel on teadvus ja see otsustas kukkumisele enam mitte reageerida.
Kuid Taiz vaidleb siinkohal vastu ja ütleb, et katses oli raputamine küllaltki jõuline ja seetõttu tugevam kui kukutamisest tekkinud stiimul. Taime "sensorid" kohanesid kukkumisest saadava stiimuliga ja lõpetasid lehtede krussi keeramise, aga see ei ole kuidagi seotud õppimisega.
Kui nüüd taim sai raputamisest uue, senisest tugevama stiimuli lehed krussi keerata, siis reageeris ta jälle, sest selle stiimuliga ei olnud taim kohanenud.
Aga ikkagi, see ei ole õppimine ega viita teadvuse olemasolule, sest teadvuse olemasolu eeldab keerukamaid süsteeme ja refleksiivne reageerimine on midagi muud.
