Tähtedevaheline reisimine oleks inimesele surmav

Kosmosereisid valguse kiirusel või veelgi kiiremini võivad jääda kättesaamatuks unistuseks, sest tähtedevahelises ruumis leiduvad vesinikuaatomid hävitaksid nii kosmoselaeva kui ka reisijad.

Kosmoses leidub keskmiselt vaid kaks vesinikuaatomit kuupsentimeetri kohta, mis ei kujuta mingisugust ohtu aeglaselt liikuvatele kosmoselaevadele. Ent needsamad üksikud aatomid muutuvad surmavateks galaktilisteks kosmosemiinideks sellise tähelaeva jaoks, mis kohtub nendega valguskiiruse lähedastel kiirustel, vahendab portaal Space.com.

Johns Hopkinsi ülikooli füüsik William Edelstein kasutas “Star Treki” algupärast meeskonda nukra näitena esitlusel, mille pidas Ameerika füüsikaliidu konverentsil Washingtonis. Füüsik linastas videolõigu, milles kapten Kirk käsib insener Scottyl kiirendada tähelaeva Enterprise valgusest kiiremale kiirusele (ingl warp speed).

“See on neile kõigile surmaotsus,” kuulutas Edelstein, tekitades kuulajaskonna hulgas elevust.

Edelsteini isiklik huvi sellise mõtte-eksperimendi vastu sai alguse 20 aasta eest, kui ta poeg Arthur küsis, kas kosmoses esineb hõõrdumist. Isa vastas, et jah, leidub vesinikku, mis põrkab vastu kosmoselaeva korpust. Peagi taipas ta aga, et valguse kiirusele lähedastel kiirustel hakkaksid juhuslikud gaasilise vesiniku aatomid laeva läbistama ning kiiritaksid selle käigus nii meeskonda kui elektroonikaseadmestikku.

Hiljuti arvutasid füüsik ja tema nüüdseks täiskasvanud poeg välja stsenaariumi poole Linnutee täheparve kaugusele reisimiseks kõigest kümne aastaga. Teoreetiliselt on see võimalik, sest  erirelatiivsusteooria kohaselt hakkavad vahemaad valguse kiiruse lähedastel kiirustel kahanema ja aeg aeglustuma.

Edelsteini töö osutab, et kiirusel ainult 99% valguse kiirusest liikuvat laeva tabaks vesinikukiirgus võimsusega 61 siivertit sekundis. Kümnendikki sellest on inimese jaoks surmav doos. Kümne aastaga Linnutee keskmesse rändamiseks oleks vaja aga kiirust vähemalt 99,999998 % valguse kiirusest.

Kõrgematel kiirustel võiks seda, mis tähelaeva meeskonnaga juhtub, võrrelda kõrgenergeetilise prootonkiire tabamusega Šveitsis Genfis asuvas CERNi osakestekiirendis ehk Suures hadronipõrgutis. Lisaks meeskonna tapmisele hävitaks taoline energia tõenäoliselt ka tähelaeva elektroonilise seadmestiku.

“Ma ei väidagi, et see on eriliselt geniaalne uus avastus,” selgitab Edelstein. “Tahan lihtsalt öelda, et see on huvitav.”

Mõned hääled Ameerika füüsikaliidu loengupubliku seast protesteerisid koguni, et Kirk, Spock ja teised Enterprise’i pardal viibijad jäävad ellu, sest tähelaeva on varustatud kaitsekilpidega. Edelstein juhtis aga tähelepanu mõnedele “Star Treki” tehnoloogiaga vähimalgi määral sarnaste elektromagnetkilpide loomisega seonduvatele teadaolevatele probleemidele.

Tahkest ainest kilp on veelgi lootusetum juhtum. Vesinikukiirguse tõrjumiseks tuleks tähelaev katta 4,4 kuni 4400 meetri paksuse tinakihiga. Täiendav raskus aga muudaks valguse kiirusele lähedastel kiirustel liikumise veelgi ebapraktilisemaks.

Kokkuvõtteks avaldas füüsik arvamust, et maavälised tsivilisatsioonid pole Maad külastanud just kõigi taoliste valguse kiiruse lähedastel kiirustel reisimisega kaasnevate probleemide tõttu, millest üks on küsimus, kuidas vältida surmavaid kosmilisi vesinikumiine. Küll aga usub ta, et elu mujal kosmoses on olemas.

“Reisimine tähtede vahel kujutab endast tohutusuurt probleemi, kui me ei mõtle just välja midagi väga-väga teistsugust,” ütleb Edelstein. “Ma ei taha öelda, et me teame kõike ja et see on võimatu. Ma väidan lihtsalt, et nende andmete põhjal, mida me praeguseks teame, on see üsna võimatu.”