Taavi Minnik: immuunsus luubi all - lõpetage ravimikröösuste nuumamine!
Kui kevadel algab viiruste levimise hooaeg, siis tõttavad imettegevatest toidulisanditest, vajalikest vitamiinikompleksidest ja kasulike bakteritega jogurtitest abi otsima ka need, kes tavaliselt telereklaamide õnge ei lähe. Ikka selleks, et turgutada immuunsüsteemi, milles nende arvates on vead, mis vajavad parandamist.
Praegu, kui väljas möllab koroonaviirus ja mõned anglosaksi maade eksperdid hirmutavad inimesi sajandi taguse hispaania gripi stsenaariumi kordumise eest (toona nakatus kolmandik toonasest inimkonnast ning suremus ei moodustanud, nagu täna koroonaviiruse puhul 2%, aga tervelt 10%), kinnitavad meie proviisorid, et inimesed on lisaks näomaskidele asunud apteekidest senisest enam ostma ka vitamiini C, toidulisandeid ja vitamiinikomplekse.
Samas leiavad arstiteadlased, et nende efektiivsus on müüt, millel puudub teaduslik alus. Ühesõnaga, rikastavad nende läbimüügid taaskord meie niigi rikkaid ravimimüügikröösuseid, kuid ei tugevda ostjate vastupanuvõimet viirustele.
Esmalt peaksime täpsustama, millest me kõneleme, kui räägime immuunsusest.
Teadlased pole tänini täielikult selles mõiste määratlemises kokku leppinud. Üldiselt on tegemist kaitsesüsteemiga, mille erinevad elemendid on mööda meie keha laiali hajutatud. On ka elundeid, milles valmivad uued immuunrakud.
T-lümfotsüüdid küpsevad näiteks harknäärmes (teise nimega tüümus), luuüdis moodustuvad B-lümfotsüüdid, neutrofiilid jne. Lümfotsüüdid siirduvad lümfisõlmedesse, kus nad hakkavad keha kaitsma. Immuunsed rakud hävitavad mitte ainult mikroobe, vaid ka meie endi surnud rakke (kui neid ei eemaldata kehast õigeaegselt, võivad saada neist endist haigusetekitajad).
Põhimõtteliselt on meie organism pidevalt rünnaku all. Seda ohustavad viirused, bakterid, seened ja patogeensed mikroorganismid. Kuid evolutsioon on leidnud nende vastu vajaliku abinõu ning õnneks pole me oma vaenlaste ees kaitsetud.
Sageli võib kuulda jutte nn lokaalsest immuunsusest – sellisel juhul käib jutt keha kõige esimesest immuunbarjäärist, see tähendab nahast ja limaskestadest. Iseenesest pakub meie nahk head kaitset, me võime näiteks töötada aias paljaste kätega, kui meie nahk pole kannatada saanud. Kuid kui peaks leiduma väike haav või kriimustus, siis on see pahategijatele väravaks meie organismi.
Meie sülg ja pisarad sisaldavad lüsosüümi- see on ferment, mis lõhub bakterite rakuseina. Kui edaspidi peaks teile midagi silma sattuma ja kipitama, siis lohutage ennast samal ajal mõttega, et sissetungijad tunnevad ennast selles keskkonnas veelgi halvemini kui teie.
Nahaalsete mikroobide plaanid haarata enda kätte teie organismis valkude, rasvade ja süsivesikute varu lõppevad ebaõnnestumisega, sest tekib põletik. See on kaitsereaktsioon ning kaasasündinud (ehk mittespetsiifilise) immuunsuse üks mehhanisme, mis kõigil mitmerakulistel organismidel ühel või teisel kujul olemas on.
Palavik, paistetus ja põletikulisus on tunnusmärgiks, et teie kehas leiab aset sõjategevus. Kõrgendatud kehatemperatuur on sissetungijate jaoks ebameeldiv ning paistetus ja veresoonte laienemine annab fagotsüütidele ehk õgirakkudele, mis õgivad-hävitavad võõraid rakke, parema juurdepääsu nende sihtmärkidele ning rohkem ruumi manöövriteks.
Mittespetsiifilise immuunsuse mehhanismid omavad tsütotoksilist toimet - biokeemilist vahendit vaenlase rakkude membraanide läbistamiseks.
Veelgi tugevamaks relvaks võitluseks vaenlasega on spetsiifiline ehk adaptiivne immuunsus, mis on olemas vaid kõrgematel organismidel. Siin tulevad mängu antikehad ehk immunoglobuliinid - valgu Y-kujulised molekulid, mida toodavad lümfotsüüdid, millest meil eelpool juba juttu olid. Selle „ragulka“ ülemised „pulgad“ astuvad vastastikmõjusse võõra ainega (antigeeniga), sidudes selle või märgistades seda, et see kuulub hävitamisele. Antikehamolekulid asuvad lümfotsüütide membraanis, kus nad täidavad antigeene ära tundvate retseptorite rolli.
Mis võib immuunsust kahjustada ning meid meie vaenlase ees relvituks jätta?
Esiteks suitsetamine, kusjuures ohtu ei satu ainult suitsumees või-naine, ega isegi mitte nende passiivsed kaassuitsetajad, kes sigaretisuitsu oma kopsudesse tõmbavad, aga kannatada võivad ka need, kelle riietele ja nahale satuvad sigaretisuitsu jäägid. Loomulikult kahjustavad immuunsüsteemi ka erinevad toksilised ained, mh narkootikumid.
Ka teatud haiguste esinemine vähendab kaitsevõimet- näiteks nohu ja bronhiaalastmat põdevatel inimestel esineb sagedamini ägedaid hingamisteede infektsioone. Seedetrakti refluks ehk seisund, kui maomahl heidetakse söögitorusse - suurendab larüngiidi ja kopsupõletiku esinemissagedust. Kui seda seisundit parandatakse, siis lahenevad probleemid mitte ainult mao, vaid ka sagedaste hingamisteede infektsioonidega. Kõik on omavahel seotud!
Kui naha ning limaskestade läbilaskvus on suurenenud, suureneb ühtlasi ka nakkuste oht. Nn kohalik kaitse saab kahjustada, kui inimesel on kroonilised infektsioonikolded (näiteks kaaries) või tubaka ja alkoholi mõjul - need mõjuvad limaskestadele väga negatiivselt. Sellisel juhul on küll immuunpuudulikkusest rääkimine vale, kuid need tegurid aitavad sagedamini nakatuda.
Tulles tagasi imettegevate vitamiinide ja toidulisandite juurde, siis - andke andeks - tegemist on täieliku vuhvlooga.
Muidugi on olemas immuunsussüsteemi suhtes tõeliselt aktiivseid ravimeid - kuid need on juba arsti poolt välja kirjutatud ravimid tõsiste haiguste raviks (näiteks sclerosis multiplex'i ravis kasutatakse suuri interferoonide annuseid).
Sageli arvatakse, et suured C-vitamiini annused aitavad vähendada ägedate hingamisteede viirusnakkuste sagedust ja kestust, kuid suured teadusuuringud on näidanud, et kuigi C-vitamiini profülaktiline tarbimine võib tervetel inimestel haiguse kestust pisut vähendada, ei mõjuta see ei külmetushaiguste sagedust ega raskust.
C-vitamiini puudus mõjutab tõesti immuunsussüsteemi, kuid sellist defitsiiti on väga raske tekitada. See kehtib ka teiste vitamiinide ja mikroelementide kohta: kui tõestatud puudus on olemas, siis tuleb seda kohandada, kuid see ei tähenda, et vitamiinipuudust tuleks otsida kõigil, kes sageli külma saavad.
Kui aga on tekkinud vitamiinide vaegus (ja see juhtub näiteks taimetoitlastel või soolestiku imendumishäiretega inimestel), tuleb seda ravida vastavalt teatud kliinilistele soovitustele, mitte ise valitud multivitamiinidega.
