Suurbritannia tants ümber kanepikatla
Randy (46), põllutööriistade müüja Herefordist, on tulnud Hollandisse rokk-kontserdile. Lahkete silmade, jämeda hääle, luitunud nokkmütsi ja AC/DC särgiga härra kinnitab, et on alternatiivmuusika-ringkondades liikunud eluaeg ja tunnistab rokk-kultuuri ja kanepi sümbiootilist seost, ehkki ei kiida heaks uimastite propageerimist muusikas või sõnumis. “Kanepi leviku peatamine Suurbritannias, eriti alternatiivnoorte seas, kui keegi seda teha tahaks, oleks kahtlemata tohutusuur töö,” arvab ta.
Samuti leiab ta, et 21-aastast noort, kes alustab uimastitega eksperimenteerimist kanepist, ähvardavad mõnevõrra väiksemad ohud kui inimest, kelle esimeseks uima-aineks on alkohol. “Alkoholiga on märksa lihtsam endale ja teistele liiga teha. Kanepi üledoosi ei sure keegi, kange alkoholiga on harjumatul inimesel aga üsna lihtne end tappa. Mul on olnud tuttavaid, kellel on “õnnestunud” end ränga alkoholidoosiga elust lahutada või kelle jaoks on see väga lähedal olnud. Oksesse lämbumiseks või saatuslikuks alkoholimürgituseks võib piisata pudelist viskist enne uinumist. Inimest, kes on suitsetanud nii palju kanepit, kui sisse mahub, sellised ohud ei ähvarda.”
“Tunnen inimesi, kes on alustanud tubakast varases või keskmises teismeliseeas, jätkanud peagi ohtra kanepiga ja kogenud viimaks mitmesuguseid, mõnikord jäävaid vaimseid häireid,” selgitab Randy oma positsiooni. “Briti meedikute hulgast kostab üha valjemini väiteid, et tänapäevased kanged sordid pole võrreldavad paarikümne aasta taguse taimega, ning et selline kange kanep tekitab palju tõenäolisemalt psühhootilist seisundit. Olen ise sellistele juhtumitele tunnistajaks olnud mitmel pool Inglismaal elades ja töötades. Ehkki mul pole täielikku ülevaadet nende inimeste haigusloost ja muude ainete tarbimisest, oli enamasti ilmne peasüüdlane kanep — eriti nende puhul, kes alustasid noorelt.”
Räägin Randyle 2007. aastal Inglismaal ja Walesis läbi viidud uurimusest, milles leiti, et vaimsete häirete tekkele ohustatud gruppides aitab kaasa kanepi illegaalsus — hirm karistuse ees tekitab paranoiat. Randy muigab: “Seda on just Inglismaa kohta raske uskuda. Asjade praeguse seisu juures on kanep juba praktiliselt legaalne ning karta pole põhjust, kuna väikese koguse omamist ei karistata ja avaliku tarvitamise eest piirdutakse konfiskeerimise ja hoiatatusega — ei tehta isegi trahvi.”
Randy leiab, et selline areng ei ole positiivne ning on viinud kuritegevuse kasvule mitmes vallas. “Oma süü on siin ka seadusandlusel. Briti politsei on nimelt sunnitud olukorda, kus kuritegevusega võitlemise asemel otsitakse kõikvõimalikke pisirikkujaid. Tänapäeva politseitöö Suurbritannias on võidujooks kvootidega; oluline on vahistada võimalikult palju inimesi ükskõik mille eest. Politseiniku jaoks pole karjääri edendamise mõttes vahet, kas ta vahistab ohtliku mõrtsuka või hoopis grafiitokunstniku, prahi mahaloopija või tänaval ropendaja: igaühe eest saab ühe “linnukese” kirja. Selle tulemusena mässab politsei pisihuligaansustega, samal ajal kui isikuvastased kuriteod jäävad tihti ressursside puudusel lahendamata. Uimastikasutus on seda olukorda süvendanud. Seetõttu, et kõiki narkootikume on lihtsam — ka avalikult — kasutada, on kasvanud kuritegevus ja kahanenud avalik julgeolek.”
Londoni diiler puistab südant
Briti politsei kvoodisüsteemist teab täpsemalt rääkida Cornwallist pärit Pip (43), kes elab Londonis, äritseb kanepiga ja peab selle kui C-klassi uimasti positsiooni Suurbritannias kõigutamatuks: “See on jabur ja bürokraatlik: kui politseijaoskond ei vahista aasta jooksul nii ja nii palju inimesi, kahandatakse jaoskonna eelarvet. Nii nad siis käivadki suurtes metroojaamades Londoni vaesemates piirkondades, seisavad koertega õues ja peatavad valimatult igaühe, kellel on taskus näiteks kokat või kanepit, konfiskeerivad aine ja hoiatavad — ka see läheb mingisuguse punktina kirja. Kuritegevuse näitajad kasvavad, samas ei tegele politsei tõeliselt suurte tegijatega, kes uimasteid hulgi maale toovad ja levitavad, vaid peedistab kasutajaid, mis on mõttetu.”
“Rahvas on mures teiste asjade, relvade ja raskete uimastite pärast,” teab ta. “On neid, kes nõuavad kanepi klassifitseerimist karmimaks B-ks, mis võimaldaks väänata kuni viie aasta pikkuseid vangistusi, aga seda ei juhtu. Seaduse rakendamine oleks liiga kulukas.” Pip leiab, et see on vahva. “Vassimisega ja suutmatusega otsustada, mis uimasti kuhu klassi kuuluma peaks, näitavad Briti poliitikud vaid oma juhmust.”
“Inglismaal suitsetavad kanepit kõik — või, noh, peaaegu,” on Pip veendunud. “Kanepitarvitajaid on igas vanuserühmas, kõikides ühiskondlikes gruppides. Agaralt tarvitatakse aga ka kõiki A- ja B-klassi uimasteid, nii et kogu lahterdamisest pole mingit kasu. Inglismaa on selline riik, et andke meile ükskõik mis uimasteid ja me pruugime neid.”
Ometi ei näe Pip selles ohtu kanepisõpradele. “Need, kes kasutasid 20 aastat tagasi, kasutavad praegu sama palju, mitte rohkem,” teab rääkida mees, kes Londoni rokk-ringkondi üle kümnendi kanepiga varustanud. “Üleminek muudele uimastitele on juhus, mitte reegel. Muud uimastid pole ka kanepiga seotud — kes tahab öö läbi pidu panna, võtab kokat, mitte kanepit. Inimesed otsustavad ise, mida kasutavad; ei saa öelda, et üks aine viiks kuidagi teiseni.”
Pip usub, et kanepil, nagu alkoholilgi, on ohutu ja ohtliku tarvitamise piir. “Tarvitaja, kes ei säti oma elu aine järgi, tarvitab ohutult. Võimsate masinatega töötades või autoroolis normaalne inimene kanepit ei tõmba, isegi kui ta seda väga armastab. Aga kui keerulisi kohustusi pole, on ohutu ka päev otsa pilves olla,” irvitab Pip.
Valulik puhastumine Tai kloostris
Viimasel ajal üha valjemini kostvast kurtmisest, et kanep ohustab vaimset tervist, on Pipil oma arvamus: “Mitte ainult vaimseid häireid, vaid üldse mingeid arvestatavaid probleeme ei teki. Kõige karmim kanepisõltuvus-kogemus, mida tean, juhtus mu õemehega, kes käis kahe aasta eest tegemas filmi Tai budistide kloostris, kus ta vend taastus cracki-sõltuvusest. Dokumentaalsuse huvides soovis ta ka ise loodusliku puhastumisravi läbi teha ja ainus asi, millest ta end puhastada sai, oli kanep. Nii ta siis jõi mingeid taimeleotisi ja oksendas õhtuti, nii viis päeva järjest. Kauem ta seda välja ei kannatanud; küllap organism puhastus selle aja jooksul piisavalt,” itsitab mees, tõsineb seejärel ja rõhutab: “Kõigil inimestel, keda ma tunnen ja kellel on uimastite pärast tõelisi pahandusi tulnud, on need tulnud kangete uimastitega.”
Ka väiteisse, et sordikanep on kangem ja seega ohtlikum, soovitab rohujuuretasandi uimastispetsialist suhtuda skeptiliselt. “Vaata, ma ju ise müün, nii et ma tean, mida inimesed tahavad. Paljud mu kliendid suitsetavad tavalist — Jamaika, Aafrika või Tai kanepit; sordiõie poole ei vaata ka. Ja on teised, kes muud ei tahagi kui tõhusat, kanget skunki.”
Pip usub, et Inglismaal on kanged kanepisordid sihikule võetud just sellepärast, et kuna kaup ei liigu üle piiride, ei saa selle levikut kontrollida; igaüks võib kodus lambi all väga head õit kasvatada: “See on ainus põhjus, miks mõned poliitikud räuskavad, et see teeb hulluks ja mis kõik veel. Meditsiinilises mõttes pole ju vahet, kas suitsetada palju lahjat või natuke kanget kanepit. Valitsust ärritab, et seda saab kasvatada koduaias. Kokaiini juba koduaias ei kasvata.”
Enne meid ja pärast meid
“Riik võiks kanepi pealt teenida samamoodi nagu teenib iga saagitaime pealt, mida turustatakse ametlikult,” unistab Pip. Ta leiab, et riigid, kus selline otsus tegemata, on põhimõtteliselt saatnud kõigile Euroopa organiseeritud narkojõukudele lahke küllakutse: palun, tulge ja tehke meiega, mis tahate.
“Suurbritannias kasvatatakse nüüd juba 60–70 protsenti tarvitatud kanepist kohapeal,” on Pip uhke. “Hollandi musta turu kanepil on väga halb maine, kuna seda on tihti kipsiga segatud. Enam rahvas end lollitada ei lase ja kasvatab ise.”
“Mees, millest sa räägid?” naerab Pip, kui küsin, kas ta näeb võimalust, et kanepinarkomaania kunagi ühiskonnast lõplikult välja juuritakse. “See on ju kogu maailmas levinud taim. Kanep oli enne meid ja on ka pärast meid.” Ometi näeb ta asjalikku alternatiivi: “Kontroll! Alkoholile on Euroopas kehtestatud viisakad piirangud ning seadus ohjeldab kõiki selle käitlemise aspekte rangelt — süsteem on juba olemas, tuleb see lihtsalt rakendada ka kanepile. Holland on õigel teel,” kinnitab Pip ühe käega joogitopsi hoides ja teisega kanepipläru süüdates. “Õlle saab kätte ja pläru saab kätte. Nii peaks olema igal pool.”
* * *
Kanepi ohud vaimsele tervisele: psühhiaatrite hinnang
Kanep on kõige laiemalt kasutatav illegaalne uimasti maailmas; selle tarvitamine nii arenenud maades kui arengumaades paistab kasvavat. Arenenud riikides on varajase, sagedase kanepitarvitamise riskiteguriteks mässumeelsus, ühiskonnavaenulik käitumine, kehvad tulemused koolis ning seltsimine uimasteid pruukivate eakaaslastega. Sarnased eeldused on hakanud ilmnema ka arengumaades. Sõltuvus on kanepi üks alahinnatud riske, mõjutades üht kuuest kuni seitsmest kanepit tarvitavast teismelisest arenenud riikides. Teismeliste kanepisõltuvus on korrelatsioonis suurenenud ohuga tarvitada muid keelatud uimasteid, depressiooni- ning psühhoosisündroomidega. Pikaajalised katsed annavad rohkem põhjust kahtlustada kanepi kaasaaitavat ja põhjuslikku rolli psühhoosisümptomite juures, kuid see on endiselt vaieldav. Muude illegaalsete uimastite ning meeleoluhäirete puhul on ühiseid põhjuslikke selgitusi raske välistada.
Kokkuvõte: regulaarne kanepitarvitamine varases teismeeas suurendab kanepisõltuvuse tekkimise ohtu, mis omakorda suurendab muude illegaalsete uimastite tarvitamise, meeleolu- ning psühhootiliste häirete kujunemise riski.
* * *
Briti kanepireform: viis aastat rohelist tuld
2001. Tony Blairi valitsuse siseminister David Blunkett teatab kavatsusest klassifitseerida C-klassi uimastiks ümber 1971. aasta uimastite väärkasutuse seadusega klassi B lahterdatud kanep: omamise eest ei vahistataks, levitamise eest küll. Põhjuseks tuuakse vajadus säästa politsei ressursse.
2004. Pärast karistuste karmistamist C-klassi uimastite levitamise eest klassifitseeritakse kanep viimaks jaanuaris ümber. Esimese aastaga langeb kanepiga seotud vahistamiste arv kolmandiku võrra, säästetakse 199 000 politseiniku töötundi. Mitmel pool Inglismaal püütakse avada kanepikohvikuid, kuid seadus ei kaitse neid kuidagi ning politsei sulgeb asutused kiiresti.
2005. Üldvalimiste ajal lubab peaminister Blair, et uute teadusuuringute valguses vaadatakse kanepi ümberklassifitseerimise otsus üle. Teemat pannakse analüüsima uimastite väärkasutuse nõukogu ACMD.
2006. Aasta alguses teatab siseminister Charles Clarke, et nõukogu soovitusel kanepit ümber ei lahterdata. Sama soovitab ACMD aasta hiljem järgmisele siseministrile Jacqui Smithile.
2007. Briti siseministeeriumi statistiline uuring näitab, et ajavahemikul, mil kanep on olnud C-klassi uimasti, on selle tarvitamine Briti noorsoo seas kahanenud 20% võrra.
2008. 29. aprillil võtab peaminister Gordon Brown nõukogu soovitusi eirates avalikkuses sõna kanepi teemal, rääkides selle “surmavamast kangusest” ja väites, et kanep viib raskemate uimastite tarvitamisele. 30. aprillil teatab politseijuhtide ühendus ACPO, et isegi kui seadust muudetakse, ei kavatse politsei selle rakendamisele ressursse raisata. 5. mail esitab Jacqui Smith parlamendi ees üleskutse karmistada kanepi staatust, et selle omajaid saaks karistada kuni viieaastase vabadusekaotusega.
7. mail lahterdabki Briti valitsus kanepi tagasi B-klassi uimastiks; Smith lubab järgmisest aastast alates hakata väikeste koguste omamise eest rakendama uut astmelist karistuste skaalat.
