Kui lennuk jõuab Barentsi meres paikneva Severnõi saare kohale, päästab major Andrei Durnovtsev 10 kilomeetri kõrguselt valla pommi. Nii Durnovtsev kui ka kogu ülejäänud lennukimeeskond teavad, et neil on vaid 50protsendiline tõenäosus elada üle kohe algav tuumakatsetus, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Peagi tõusebki maapinnalt aatomiseen ning sirutub 63 kilomeetri kõrgusele, ulatudes atmosfääri ülemiste kihtideni. Valgussähvatust on näha peaaegu 1000 kilomeetri kaugusele ning lööklaine teeb ümber maakera mitu tiiru.

On 1961. aasta 30. oktoober ning Nõukogude Liit on edukalt lõhanud Tsar Bomba – kõigi aegade suurima tuumapommi.

Meeskonnal veab: nad jäävad ellu, ehkki üle noatera. Kuigi lennuk on pommi lõhkemise ajaks jõudnud rohkem kui 40 kilomeetri kaugusele, jõuab lööklaine lennumasinale järele, kukutades seda peaaegu kilomeetri jagu. Plahvatuse tekitatud tulekerast jääb lennuk ohutusse kaugusesse.

Pool sajandit pärast Tsar Bomba katsetust ehk 2011. aastal saab vietnamlane Do Quoc Hung diagnoosi: ravimatu kopsuvähk.

Viis aastat hiljem on ta aga ikka elus ja ka selle eest võib ta tänada aatomitehnoloogiat. Kiiritusravi nendesamade ainetega, mis andsid Tsar Bombale hävitava jõu, tapab vähirakud Hungi kopsus ning kingib talle elupäevi.

Tsar Bomba võimsus oli 50 megatonni, mis ületas üle 3000 korra selle tuumapommi oma, mis tappis Jaapanis Hiroshimas 1945. aastal 135 000 inimest.

Tsar Bomba plahvatuses vallandus 2 x 10 astmes 17 džauli energiat. Sellest suuremat ei ole kunagi katsetatud, sest näiteks 100megatonnise pommi plahvatuse korral oleks keeruline tagada nii katse­meeskonna ohutust kui ka vältida ulatuslikku keskkonnareostust.

Tuumarelvad on ülimad tapjad, kuid paradoksaalsel kombel on nende arendamise käigus sündinud ka kasulikke teadusharusid ja tehnoloogiaid.

Samu teadmisi ja oskusi, mis võimaldavad ehitada tuumapommi, kasutatakse tänapäeval nii keskkonnasõbralikuks energiatootmiseks kui ka kliimauuringuteks.

Kuid surmatoova relva suurim panus surma võitmisse seisneb selles, et koos sellega pandi alus täiesti uuele arstiteadusharule – tuumameditsiinile.

Ilma tuumavõidurelvastumiseta, mis sai alguse Teise maailmasõja ajal, ei oleks radioaktiivsete ainete uurimine kunagi jõudnud tasemele, kus see on täna. Samu haruldasi aineid, mida kasutati tuumapommides inimeste tapmiseks, hakati veidi pärast sõda kasutama risti vastupidisel eesmärgil.

Tuumapommi ja meditsiini seostest loe lähemalt märtsikuu Imelisest Teadusest!