Surmalähedased kogemused leidsid selgituse: mis reaktsioon see siis on?
Need on siiski kuulujutud ja kinnitamata üksikjuhtumid; mida kostab aga teadus?
Ajakirjas Trends in Cognitive Sciences ilmunud artikkel Cambridge’i ülikooli tervishoiu-uuringute nõukogu tunnetus- ja ajuteaduste üksuse neuroloogilt Dean Mobbsilt ja Edinburgh’ ülikooli parapsühholoogiaprofessorilt Caroline Wattilt jõuab järeldusele, et vastupidiselt levinud uskumusele annab teaduslik uurimistöö mõista, et neis kogemustes pole midagi paranormaalset. Selle asemel kujutavad surmalähedased kogemused endast normaalse ajutegevuse häireid traumaatilise, mõnikord ohutu sündmuse ajal, vahendab Discovery News.
Mobbs ja Watt märkisid, et mitmeid klassikalisi surmalähedase kogemuse sümptomeid oli teadete kohaselt esinenud ka inimestel, kelle elu pole kunagi ähvardanud otsene oht. See annab mõista, et adumus, nagu oleks surm lähedal, on üksi sedavõrd traumaatiline ja häiriv, et võib neid kogemusi põhjustada.
Uurija Susan Blackmore, raamatu „Surra, et elada: surmalähedased kogemused“ (Dying to Live: Near-Death Experiences, Prpmetheus Books, 1993) autor märgib, et paljud surmalähedased kogemused (nagu eufooria ja tunne, et liigutakse valgest valgusest tunnelis) on aju hapnikupuuduse tavalised sümptomid.
Värske uurimus käsitles ka nn kõndiva surnu e Cotardi sündroomi, mis on nime saanud Prantsuse neuroloogi Jules Cotardi järgi. Uurimuse kaasautor Watt selgitas: „Sündroomi all kannataja tunneb, et on surnud, ehkki ta pole tegelikult surmalähedases seisundis. Seda saab seostada traumade ja mõnede haigustega. Cotardi sündroomi tekkepõhjused pole küll päris selged, ent ühe võimaliku selgituse kohaselt on see aju püüd patsiendi pentsikutele kogemustele loogilist põhjendust leida.
Surmalähedaste kogemuste seisukohalt on see oluline, kuna taolised kogemused võivad samuti sündida püüdest tõlgendada ebatavalisi füsioloogilisi ja psühholoogilisi seisundeid, ning surmalähedaste kogemuste juurde kuulub üldiselt tajumus, nagu ei oldaks enam elus selle sõna tavatähenduses.“
Watti uurimus kummutab veel ühe müüdi: et inimesed on „surnust naasnud“ — kui pidada surmaks kliinilist ajusurma.
Tõelist kliinilist surma pole mitte keegi üle elanud (sellepärast vastavaid kogemusi surmalähedasteks nimetataksegi). Paljusid inimesi on elustatud pärast seda, kui nende süda on lühikeseks ajaks — umbes 20 minutiks või kauemaks — peatunud, ent ajusurmast elustatud inimese aju jääb jäävalt ja pöördumatult kahjustatuks; kindlasti ei suuda see enda kogemusi teistele vahendada.
„Arusaam, nagu oleks kliinilist ajusurma võimalik üle elada, on müütiline,“ ütles Watt. „Surmalähedastest kogemustest teatatakse mõnikord siis, kui inimene kogeb mõnd surma eel-etappidest — näiteks, kui süda lakkab mõneks ajaks löömast ja inimene seejärel elustatakse. Minu meelest on aga huvitav, et üks uurimus on näidanud, et 82 protsenti kõigist patsientidest, kes on olnud surmale tegelikult lähedal ja ellu jäänud, ei teata üldse surmalähedastest kogemustest. See asjaolu õõnestab arusaama, mille kohaselt taolised kogemused võimaldavad heita pilku elule pärast surma.“
Watt usub, et surmalähedaste kogemuste fenomen kütkestab inimesi jätkuvalt, kuna meile meeldib mõelda, et inimolendid võivad füüsilise surma üle elada.
„Mõnele tundub see mõte lohutav,“ märkis Watt, „kuna annab mõista, et oleme planeedi muude organismidega võrreldes kuidagi erilised.“
Tõik, et surmalähedasi kogemusi saab keemiliselt esile kutsuda ning selgitada neuroloogiliste mehhanismidega, räägib aga pigem loomuliku — mitte üleloomuliku — põhjuse kasuks.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!