Super-äratundjad rabavad harukordse mäluga
Paljusid meist pole muidugi sellise võimega õnnistatud. Tõtt-öelda vaevab umbes kaht protsenti elanikkonnast prosopagnoosia — seisund, mida iseloomustab suutmatus nägusid pingutuseta ära tunda, vahendab ajakirjas Psychonomic Bulletin&Review ilmunud uuringut Live Science.
“Super-äratundjatel” (ingl super-recognizer), nagu neid nimetatakse, on harukordne nägudemälu. Taoline fenomen annab alust arvata, et selles valdkonnas — nagu tegelikult paljudes — on võimete spekter üsna lai. Uuringu käigus rakendati standardseid näotuvastus-teste. Ülivõimekate tuvastajate tulemused ületasid kaugelt keskmisi — need olid kõrgemad kui ühelgi normaalsel katsealusel.
“Vaikimisi on eeldatud, et nägude äratundmine on kas normaalne või moonutatud,” selgitab Harvardi psühholoogiateaduskonna teadur. “Antud uuring annab mõista, et asjad pole päris nii — et nägude tuvastamise võime spekter on tegelikult päris lai.”
Super-äratundjad tuvastavad teisi inimesi palju tihemini kui neid ennast ära tuntakse. Vältimaks muljet, nagu omistaksid nad põgusatele kohtumistele üleliigset tähtsust, kompenseerivad nad tihti oma võimet sellega, et teesklevad, nagu ei tunneks kunagi ammu ja möödaminnes kohatud isikut tegelikult ära, räägib Russell.
“Super-äratundjad võivad rääkida äärmuslikke jutte teise inimeste äratundmisest,” ütleb Russell. “Nad võivad näiteks ära tunda kellegi, kellega sattusid ühte poodi ostlema kaks kuud varem, isegi kui nad selle inimesega sõnagi ei vahetanud. Suhtlus ei pea olema tähendusrikas; erakordne on just nende võime mäletada inimesi, kellega kokku puutumisel puudus igasugune tähtsus.”
Teadustöö tulemustest võib edaspidi abi olla kohtus, kus mõne pealtnägija tunnistust võidakse lugeda teise omast usutavamaks, kuna nende võime nägusid ära tunda erineb. 2005. aastal tehtud uuring leidis, et inimesed kipuvad vahel kurjategijaid tuvastama olukordades, kus füüsiline kaugus sündmusest annab üheselt mõista, et näo äratundmine ei saanud olla võimalik.
Eri kultuuridest pärinevate inimeste oskus nägusid tuvastada on erinev, väidab üks mullune uurimistöö. Õhtumaalased keskenduvad tihti üksikutele detailidele, samas kui Ida-Aasia elanikud kalduvad pöörama suuremat tähelepanu sellele, kuidas üksikasjad omavahel kokku sobituvad.
Üks värskes uuringus osalenud naisterahvas väitis, et tundis tänaval ära teise naise, kes oli viis aastat varem teises linnas teda ettekandjana teenindanud, kusjuures tal õnnestus leida ka kinnitust, et too naine oli tõesti tolles linnas ettekandjana töötanud.
Tihti suudavad super-äratundjad tuvastada teise isiku hoolimata märkimisväärsetest muudatustest välimuses nagu vananemine või värvitud juuksed.
Russell näeb avastuse juures ka põnevat ajaloolist aspekti. “Kuni veel üsna hiljutise ajani elasid inimesed palju väiksemates kogukondades, mille piires suhtles omavahel regulaarselt väiksem hulk rahvast,” ütleb ta. “Vajadus suurt hulka inimesi ära tunda on seega suhteliselt uus fenomen.”
