Sünnitus muutus valusaks võrdlemisi hiljuti
2001. aastal leidis USA paleoantropoloog Sileshi Semaw aga Etioopiast Afari piirkonnast 1,2 miljonit aastat vana Homo erectuse vaagnaluu, mille põhjal võib järeldada, et sünnitusvalud on suhteliselt hiljutine nähtus.
Leitud Homo erectuse sünnitusteed on 30 protsenti laiemad kui keskmise tänapäeva naise sünnitusteed. Seega võis sünnitus nende jaoks olla suhteliselt kerge. Niisiis on sünnitusvalud antropoloogide sõnul palju hilisem nähtus kui varem arvati.
Kuidas antropoloogid varem niimoodi eksida said? Eelkõige oli põhjuseks uurimismaterjali vähesus. Enne hiljutist leidu kuulus ainuke täielik naise vaagnaluu 3,2 miljonit aastat vanale liigi Australopithecus afarensis esindajale. See vaagnaluu kuulus selgelt püsti käivale olendile. Australopiteegi aju oli tänapäeva inimese omast tunduvalt väiksem, mistõttu polnud sünnitus nende jaoks teadlaste hinnangul kuigi raske.
Kui aga Homo habilise aju hiiglasliku 20-protsendilise hüppe tegi, pidid iidsed naised teadlaste arvates sünnitades hakkama tõsist vaeva nägema, sest vaagnaluu ehitus pidi püsti käimise jaoks juba üsna tänapäeva sarnaselt välja kujunenud olema. Uus leid tõestab aga vastupidist ning paneb kõik need oletused kahtluse alla.
Enam ei saa arvata, et kõik, mis on kaelast allpool, on Homo habilise ajast saadik muutumatu olnud. Tegelikult on nii keha suurus kui ka proportsioonid ning naise vaagna kuju oluliselt muutunud.
Kui inimese vaagnaluu praegune kuju on kujunenud välja suhteliselt hiljuti, pidi pikema ja saledama inimkeha ning kitsamate sünnitusteede väljakujunemiseks olema mingi muu põhjus kui püsti käimine. Teadlased võivad vaid oletada, miks looduslik valik töötas suunas, mis viis suurte sünnitusvalude väljakujunemiseni.
