Sügaval maapõues leidub "surnud" fossiilkütuseid?

 (18)
naftaleke
AFP/Scanpix

Nafta ja maagaasi retsept on lihtne: võtke loomade või taimede jäänuseid, matke need maakoorekihtide alla, lisage rõhk ja temperatuur ning pange taimer pikaks ajaks tiksuma. Uuest uuringust selgub, et meie planeet võib mõnede aseainete baasil samu lõpptooteid kokku küpsetada.

Sügaval maapõues valitsevaid tingimusi matkides on teadlastel õnnestunud konstrueerida süsiniku- ja vesinikuahelaid, millest koosnevad niinimetatud fossiilkütused - aga ilma vajaduseta fossiilide järele, vahendab National Geographic.

See saavutus võib anda tuule tiibadesse ebatraditsioonilisele teooriale, mille kohaselt Maa sees, sügaval senituntud naftamaardlate all võib leiduda märkimisväärseid koguseid abiootilisi ehk eluvabasid kütuseid.

Asjatundjad hoiatavad siiski, et isegi kui sellised reservid peaksid olemas olema, võib nende rakendamine ärilistel eesmärkidel kujuneda keeruliseks väljakutseks.

Suurem osa tänapäeval kasutatavast naftast pärineb vaid viie kuni kaheksa kilomeetri sügavusel Maa pinna all asuvatest leiukohtadest. Kuid Vladimir Kutšerov koos kolleegidega tahtis teada, kas fossiilkütused võiksid moodustuda ka tingimustes, kus orgaanilist ainet ei eksisteeri: ülemises vahevöös, 65 - 150 kilomeetri sügavusel maapinna all.

Toorainena võttis töörühm esmalt sihikule metaani - maagaasi ühe komponendi -, mida oli varem laboratoorselt valmistatud ainult veest ja mineraalidest. Teadlased surusid "kunstliku" metaani kahe teemandi vahel kokku ja kuumutasid seda laseriga, et tekitada tingimusi, mida arvatakse valitsevat Maa vahevöös - ehkki märksa lühema "küpsetusajaga" kui looduslikes oludes.

Laboritehnikaga saavutati rõhke, mis olid enam kui 20 000 korda suuremad merepinna lähedal valitsevast õhurõhust, ning temperatuure üle 1220 kraadi. Nendes tingimustes metaan reageeris, tekitades segu etaanist, propaanist, butaanist, molekulaarsest vesinikust ja grafiidist.

"Tegu pole lihtlabase kunstliku süsivesiniku-kokteiliga," kinnitab Kutšerov Rootsi kuninglikust tehnoloogiainstituudist. "See segu on koostiselt väga sarnane maagaasile."

Laboris tekitatud etaan andis sama kuumuse ja rõhu juures tulemuseks metaani, teatas töörühm ajakirja Nature Geoscience selle nädala veebinumbris ilmunud artiklis. Protsessi pööratavus annab põhjust oletada, et sügaval Maa vahevöös võib toimuda süsivesiniku tootmistsükkel, ütleb Kutšerov.

Uuring äratab varjusurmast 1950. aastatel Nõukogude geoloogide poolt välja käidud vastuoksliku idee, mille kohaselt peituvad sügaval maapõues ainuüksi mineraalidest ja veest moodustunud naftareservid. Mõned teadlased on isegi oletanud, et nendest süvareservuaaridest satub ainet aeg-ajalt pinnale, uuendades teadaolevate naftamaardlate varusid.

Indiana South Bendi ülikooli teadur Henry Scott osales 2004. aastal töörühmas, mis tootis simuleeritud süvamaa-alustes tingimustes marmorist anorgaanilist metaani. Raskemate süsivesinike tootmine metaanist on "suur samm edasi," arvas Scott, kes värskes uurimistöös ise ei osalenud.

Käesolev teadustöö suurendab tõenäosust, et sügaval Maa sees võivad moodustuda teatud abiootilised süsivesinikud.

Siiski hoiatas ta, et selle kohta, nagu oleks äriliselt olulistel kogustel naftal, gaasil ja muudel süsivesinikel fossiilivaba päritolu, pole palju tõendeid. "Tõendeid, mis kinnitavad, et äriliselt rakendatavad maardlad on moodustunud elusolendite kõdust, on lihtsalt massiliselt," ütleb ta.