Bakterid on potentsiaalselt võimelised talletama väga palju andmeid. Üksainus gramm baktereid e. coli võiks teoreetiliselt kanda umbes miljon gigabaiti teavet, samas kui üks gramm seda materjali, millest on valmistatud teie arvuti kõvaketas, talletab heal juhul neli giga. Andmete salvestamise viis on mõlemal juhul aga sisuliselt sama: kõvaketas talletab andmeid magnetiliselt, teisendades neid nullideks ja ühtedeks, samal ajal kui bakterid talletavad andmeid keemiliselt, teisendades neid DNA koostisse kuuluvateks nukleotiidideks, vahendab Dvice.com.

DNA-andmete bakterites talletamise juures on probleemiks tõik, et sellel, kui palju andmeid iga üksik DNA-lint (ja iga üksik bakter) endas hoida suudab, on piir. Lahendus on muidugi hakkida teave hulgaks tillukesteks DNA-andmekildudeks ja omistada iga kild eri bakterile. Nii toimides peate aga igale andmekillule andma ka n-ö aadressi, et kõiki neid juhuslikke kilde oleks võimalik jälle õiges järjekorras kokku panna. See kõlab tüütult, ning ongi seda, aga kõrvalsaadusena leiab sellise protsessi käigus aset andmete päris heal tasemel krüptimine, kuna ilma aadressivõtmeta pole lootustki kõiki DNA-juppe õigesse järjestusse saada.

Kui nüüd DNA-sse kodeeritud andmeid on toimetatud bakterite sisemusse, ei häiri see neid vähimalgi määral — nemad jätkavad oma igapäevaseid pisikutoimetusi ega märkagi, et on andmekandjatena tööle pandud. Ning paljunedes kopeerivad bakterid ka teie andmed, mis tähendab, et tänu sellisele liiasusele on andmete koguhulga säilivuse määr väga suur.

Kuidas te nüüd, kus paar miljonit bakterit, teie andmed kõhus, ringi uitavad, need andmed uuesti kätte peaksite saama? Kui teie käsutuses juhtub olema vinge järgmise põlvkonna kõrgtiheda andmeväljundiga DNA-sekveneerimisseade, siis polegi see eriti keeruline. Vaesed kolibakterid, kes teie andmeid truult läbi paksu ja vedela tallel on hoidnud, lömastatakse ja suunatakse masinasse, mis nende DNA läbi loeb ning väljutab pika loendi kõigist eraldiste aadressidega juppidest. Pange need jupid kokku ja andmed ongi käes!

Muidugi tahate te nüüd teada, kui suur on tõenäosus, et sellisel moel muudetud DNA-ga kolibakter muteerub mingisuguseks superbakteriks, mis elu meile tuttaval kujul Maa pealt hävitab? Tundub, et üsna väike. Tõsi, see pole mitte täiesti võimatu, aga väga tõenäoliselt seda ei juhtu.


Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!