Avastus ei väida siiski, et kui teid mänguväljakul pallimeeskonda viimasena valitakse, peaksite lahkuma longates. Pigem on nn müü-opioidiretseptorgeeni (OPRM1) ühel haruldasel vormil tõenäoliselt roll füüsilise valu emotsionaalse aspekti kujundamisel - põhimõtteliselt selles, kui suurel määral näiteks tuikav jalg inimest häirib, vahendab LiveScience.

Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences äsja ilmunud uuringu raames pidid 122 osalejat näitama, kui suurel määral nad nõustuvad väidetega nagu "ma olen väga tundlik kõigi märkide suhtes, mis näitavad, et vestluspartner ei soovi minuga rääkida". Samuti võeti neilt süljeproove, millest otsiti geeni OPRM1. OPRM1 haruldase vormiga inimesed kogevad füüsilist valu teistest tugevamini.

Seejärel skannisid uurijad funktsionaalse meganetresonants-tomograafiga 31 katsealuse aju virtuaalse palliviskemängu ajal. Katsealune alustas mängu koos kahe virtuaalse mängijaga, kes ta seejärel hülgasid, lakates talle palli viskamast.

Haruldase OPRM1-geenivariandiga inimesed elasid ühiskondlikku tõrjutust rängemini üle. Füüsilise ja ühiskondliku valuga seotud ajupiirkonnad - täpsemalt eesmine dorsaal-vöökoor (ingl dorsal anterior cingulate cortex) ja suuraju poolkera viienda sagara (nn saare) eesosa (ingl anterior insula) - olid mutantgeeni kandjatel aktiivsemad.

Sellisest ühiskondlikust valutundest võis olla kasu meie kaugetele esivanematele. "Kuna ühiskondliku sideme olemasolu on nii tähtis, võib sõna otseses mõttes haiget saamine nende sidemete puudumise tõttu kujutada endast kohandumuslikku viisi nende omandamiseks ja säilitamiseks," selgitab uuringus osalenud California Los Angelese ülikooli teadur Naomi Eisenberger.

"Evolutsiooni vältel võis ühiskondlike manuste süsteem - mis tagab ühiskondliku sideme - tegelikult nende sidemete säilitamise huvides laenata osa mehhanisme valu tajumise süsteemilt."