Uurimisrühma juht Eric Rignot Irvine’i California ülikoolist ütleb, et avalikkuses on kinnistunud arusaam, justkui kahaneksid liustikud ainult selle tõttu, et nende küljest murdub jäälahmakaid merre. Uuringust aga ilmneb, et vee all toimuv on vähemalt niisama tähtis, vahendavad ERR teadusuudised.

Rignot ja ta kolleegid mõõtsid ülemöödunud aasta suvel kolme Lääne-Gröönimaa fjordi lähistel vee soolsust ja temperatuuri ning hoovuste kiirusi. Nende andmete põhjal arvutasid nad välja selles piirkonnas merre libisevate liustike sulamise kiiruse.

Selgus, et liustike veealused osad taandusid iga päev 0,7 kuni 3,9 meetrit, mis tähendab 20 korda suuremat jääkadu kui liustike veepealses osas. Nii tekivad vee kohal laiuvad jääplaadid, mis lõpuks oma raskuse all vette murduvad.