Värvikoodiga tähistatud sipelga kõrval paistaks riisitera päris hiiglaslikuna.

Kui sipelgapesa karbi kaant paotada, lööb ninna surnud prussaka lehk - sipelgate ninaesine. Suurem ja liikumatu emasipelgas on pruun. Dornhausi sõnul ei ole emasipelgas mitte koloonia pea, pigem on tema ülesandeks lakkamatult muneda, kirjutab
.

Siinsamas on klaasi all kimalasepesa, milles iga kimalane kannab seljas imetillukest lipikut - numbrid ühest sajani.

Selleks, et aru saada, mis täpselt toimub sipelgakoloonias või kimalasepesas, jälgib Arizona ülikooli ökoloogia ja evolutsioonilise biolooga abiprofessor Anna Dornhaus neid igaüht eraldi, seetõttu on sipelgad värvitud ja kimalased sildistatud.

Igal sipelgal on tema sõnul oma aju ja jalad, samas ka keerukas ja paindlik käitumine. «Iga sipelga käitumine ja reeglid, millele sipelgas peab alluma, loob sipelgakoloonia näo, seetõttu on oluline välja selgitada iga sipelga individuaalsed käitumismustrid.»

Saksamaal sündinud 34aastane blond Dornhaus on äärmisel kannatlik. See on tema töös ülioluline. Lisaks tunneb ta väga hästi putukaid, keda ta uurib. Kui inimesed saavad teada, et ta uurib sipelgaid ja teisi putukaid, siis on nende esimene küsimus: kas ta teab, kuidas neist lahti saada. «Seda ma ei hakka neile ütlema, isegi kui teaksin,» lisas ta.

Sotsiaalsed putukad on tema meelest kõige huvitavamad olendid, mida evolutsioon on eales loonud. Tema uurimistöö on teerajajaks teemal, kas sipelgaühiskonna efektiivsus ja edu põhineb erioskustega sipelgate tööjaotusel.

Ajakirja Tarkade Klubi juulinumbris
• Uus võidujooks Kuule

• Kuhu jääb universaalne gripivaktsiin?

• Kosmos Eesti elu edendamas

• Milliseid väärtusi peidab veel Eesti maapõu?

• Külma fusiooni tagasitulek

• Poltaava lahing muutis Euroopa nägu
Selleks uinutas ta lühikeseks ajaks 1200 sipelgat ning värvis putukad ülipeene pintsliga lennukimudelivärviga rohelisteks, punasteks ja kollasteks. Seejärel jäädvustas ta sipelgakoloonia käitumist kahe videokaamera abil ning analüüsis 300 tundi videoülesvõtteid sipelgate tegevusest.

Mida ta nägi? «Spetsialistsipelgad pole oma töös üldse nii head ning teised sipelgad ei saa aru, et nood on kobad,» ütles ta.
 
Dornhaus avastas, et kiiretel sipelgatel kulus minut kuni viis, et ülesandega hakkama saada: hankida toidupalake, veeretada kohale liivaterake või viia hauet edasi. Aeglastel sipelgatel kulus sama asja peale tund või kaks. Kuid ta leidis ka, et pea pooled sipelgad ei tee üldse mingit tööd. Väike sipelgakoloonia võib püsida vaid ühe hüperaktiivse üliinnuka toel.

Miks lööb osa sipelgaid luuslanki ning laseb teistel kogu töö ära teha? «Kui tudengid elavad koos, siis leidub seal alati keegi, kes peseb vähem nõusid, ja keegi, kes teeb teiste eest kõik ära,» ütles ta.

Seega ei pruugi tööjaotus olla sipelgakoloonia edu alus. Dornhausi sõnul on võimalik, et laisklevad sipelgad puhkavad või on reservis juhuks, kui midagi peaks minema valesti.
Võib-olla toodavad logardid pesa tarbeks mingeid biokeemilisi aineid, mis peaks pesa kaitsma. (Kõik sipelgaliigid toodavad seenevastast mürki, et hoida pesa kõdunemise eest). «Aga on täitsa võimalik, et nad ei tee lihtsalt mitte midagi,» nentis ta.

Dornhaus sündis Saksamaal Kölnis. Tema isa oli füüsik, ema kunstnik. Juba kümnendast eluaastast peale teadis ta, et tahab saada bioloogiks. Gümnaasiumis oli tal lahtine pea matemaatikas ja keemias ning bioloogidiplomini jõudis ta Freiburgi ülikoolis. Seejärel suundus Dornhaus aastaks Massachusettsi ülikooli vahetusüliõpilaseks, kus ta Melinda Novaki käe all uuris ahvide käitumist.

«Me tahtsime teada, kas reesusahvid tunnevad end peeglis ära nii nagu šimpansid,» ütles ta. Kahjuks mitte. «Seal sain aru, et tahan uurida loomade sotsiaalset käitumist.»
Dornhaus naasis Saksamaale, et leida loomade käitumisega tegelev uurimisrühm. Sellise rühma leidis ta Würzburgi ülikooli käitumispsühholoogia ja sotsiobioloogia osakonnas. Urimisrühma juht Bert Hölldobler on koos E.O Wilsoniga Harvardi ülikoolist menuraamatu «Sipelgad» ning hiljuti trükist tulnud raamatu «Superorganism»kaasautor.
Dornhausi doktoritöö juhendaja oli Lars Chittka, kes uuris kimalaste peal putukate aistingute ja käitumise ökoloogiat.

Chittkat üllatas kimalaste - keda üldiselt peetakse sotsiaalseks, aga primitiivsel tasemel sotsiaalseks - puhul asjaolu, et pessa naasev kimalane lehvitab pärast pessa tagasijõudmist hullumeelselt tiibu ja jookseb arutult ringi. Peagi kandub selle üksiku kimalase ärritus üle ka teistele ning kõik lahkuvad pesast. Chittka andis Dornhausile ülesande selle põhjused välja uurida. «Seda ühte arust ära kimalast vaadeldes sain aru, et ta teab midagi, mida teised ei tea,» ütles Dornhaus.

Ta mõtles välja katse, millest selgus, et hulluv kimalane edastas teistele feromooni, mis oli mõeldud teistele märguandeks: hei, seal on toitu. Erinevalt mesilastest ei oska kimalased edasi anda signaali selle kohta, kus toitu leidub.
Kuid Dornhausi sõnul ei ole kimalastel info edastamiseks vaja kokku saada, selle asemel on võimalik jätta teade feromoonina pessa «teadetetahvlile», kust teised selle kätte saavad.

Dornhaus leidis, et kimalased suhtlevad tantsu abil ning idee, et nad on nii primitiivsed, et pole võimelised keerukamaks suhtluseks, lendas põrmu. Töö ilmus ajakirjas Nature.
Kimalastele on omapärane kõikuv tants, mille kestel moodustatakse korrapäraseid kaheksaid, selle abil annab pessa saabunud kimalane kaaslastele infot, kus leidub toitu. See avastus on üks märkimisväärsemaid putukate suhtlemise alal tehtutest. Kimalaste tants on lähedane teiste liikide puhul levinud sümbolistlikule keelele, mida küll inimene ei kasuta.

Dornhaus esitas aga küsimuse, millist infot saavad mesilased sellisest tantsu abil suhtlemisest. Palju teadlasi oli mesilaste tantsu uurinud, kuid keegi polnud küsinud, mis on selle funktsioon.

Mesilased vajavad oma õõtsuva tantsu esitamiseks vertikaalset platvormi, et oleks võimalik orienteeruda ja suunajuhiseid edasi anda. Dornhaus keeras Saksamaal põllumajandusmaastikel asuvad mesitarud külili. Luurel käivaid mesilasi häiris tantsuks sobiva pinna puudumine, kuid nad tantsisid edasi, kuigi see tants oli korratu.
«Igal ööl, kui mesilased magasid, kaalusin ma külili keeratud taru,» ütles ta. Kuid mesilased korjasid ikka sama palju nektarit, nagu poleks midagi juhtunud.

Järgmisel kevadel kolis Dornhaus oma uuringud üle Hispaaniasse alale, kus leidus rohkelt õitsvaid taimi: aedliivateed, lavendlit ja kibuvitsa. Taas kaalus ta iga korjelt naasvat mesilast ning tulemused olid samad - hoolimata külili tarust korjasid mesilased ikka sama palju nektarit.

Kuivõrd mesilased on pärit troopikast, siis valis Dornhaus oma järgmiseks katsealaks Indias Nilgiri mäed. Bangalorest ostis ta mõned india mesilastega tarud ning vedas need taksoga kohale.

Kuid tõrksad india mesilased reageerisid küljele kallutamisele lihtsalt sellega, et lendasid sülemina minema. Kohalikud talumehed püüdsid seejärel minema lennanud peret asendada ning tõid puu otsast mesilaspesa alla. Kuid ka need mesilased tegid minekut.
Dornhaus naasis euroopa mesilaste juurde, mida Indias samuti peetakse. Need jäid paigale.

Troopilised metsad on tuntud suure mitmekesisuse poolest, kuid mesilase jaoks on tegu sisuliselt rohelise kõrbega, sest õitsvate puude vahemaad on üsna suured.
«Kui väike mesilane lendab 20 kilomeetrit, siis võrdub see mesilase 787 400 kehapikkusega. Seega peaks kaks meetrit pikk inimene iga päev rändama 394 kilomeetrit edasi-tagasi, võimalik, et lausa mitu korda päevas,» ütles Dornhaus.

Külili kallutatud tarudes lõpetasid mesilased informeeriva tantsu. Mesilased ei suutnud leida õitsvaid puid ja jäid nälga. Dornhausi järelduse kohaselt sõltub tantsu olulisus sellest, milline on keskkond.

«Hämmastav, kui paljude kognitiivsete funktsioonidega - õppimise, planeerimise, tööriistade kasutamisega - suudab hakkama saada aju, mis on kordades väiksem meie ajust,» ütles Dornhaus. «Kunagi ei tasu kedagi alahinnata ainuüksi seetõttu, et ta on väike.»