Siseujulate kloorivesi võib põhjustada vähki

 (29)
LEAD Technologies Inc. V1.01
AFP/Scanpix

Klooriveega siseujulates ujumine võib kahjustada hingamisteid ning põhjustada genotoksilisust ehk DNA-kahjustusi, mis võivad viia vähktõve puhkemiseni.

Käesolev uurimus on esimene, mis pakub põhjalikku ülevaadet desinfektsiooni kõrvalsaadustest ehk DBP-dest (ingl disinfection by-products) siseujulakeskkonnas, mõõtes seejuures nende kemikaalidega kokkupuutumise genotoksilisust klooriveega siseujulas ujujate hulgas, vahendab Science Daily.

DBP-d tekivad basseinivees desinfektsioonivahendite, nt kloori, ja kas loodusliku päritoluga või ujujate poolt basseinivette viidud orgaanilise ainese, nt higi, naharakkude ja kuse omavahelisest keemilisest reageerimisest. Varasemad epidemioloogilised uurimused on leidnud seose joogivees sisalduvate DBP-de ja põievähi vahel. Üüks samalaadne uuring leidis sama seose ka nt duši all käies, vannis kümmeldes või ujudes aset leidva hingamisteede ja/või nahakaudse kokkupuute puhul.

Uues uurimuses käsitletakse üksikasjaliselt kahest siseujulast, millest üht desinfitseeriti kloori ja teist broomiga, kogutud veeproovide DBP-sisaldust ja mutageensust. Lisaks uuriti klooriga rikastatud basseinis ujunud inimeste juures lühiajalisi muudatusi genotoksilisuse bioloogilistes markerites ja mõjusid hingamisteedele. Varasemad uurimused ei ole ühendanud basseinivee mutageensuse (püsivate DNA-kahjustuste tekitamise võime) uuringuid vee põhjaliku keemilise kirjelduse koostamisega ja inimestele avaldatud mõjude uurimisega, märkisid teadustöö autorid.

Seotud lood:

Märke genotoksilistest mõjudest täheldati 49-l täie tervise juures täiskasvanul, kes olid 40 minutit klooriveega täidetud basseinis ujunud. Konkreetselt täheldasid uurijad kahe genotokslisusmarkeri kerkimist võrreldes kõige levinumate DBP-de kontsentratsiooniga väljahingatud hingeõhus, mille alusel ujujate kokkupuute määra mõõdetigi. Kerkinud biomarkeriteks osutusid mikrotuumade hulk vere lümfotsüütides (valgetes verelibledes), mida on seostatud vähiriskiga tervete katsealuste juures, ning uriini mutageensus, mis kujutab endast genotoksiliste ainetega kokkupuutumise biomarkerit.

Hoolikalt mõõdeti ka kõige levinumate väljahingatud DBP-de (trihalometaanide) määra basseini ümber õhus ning ujujate väljahingatud hingeõhus enne ja pärast suplust. Uurijad analüüsisid hingamisteedele avaldatud mõjude mitmeid biomarkereid pärast ujumist ja leidsid muutuseid ainult ühes — nimelt seerumi CC16 osakaalu väikese kerkimise, mis viitab kopsude epiteelkoe läbilaskvuse võimalikule kasvule. Taolist tulemust selgitati füüsilise koormuse enda mõjudega, aga ka DBP-kokkupuutega. Uurijad kuulutasid, et sellise akuutse muudatuse kliinilise tähtsuse määramiseks on vaja läbi viia veel uuringuid.

Lisaks tuvastasid uurijad basseinide vees veel üle saja DBP, millest mõnd ei olnud varem ujumisbasseini ega klooritud kraanivee seest leitud. Katseklaasianalüüsid näitasid, et ujulavee mutageensus oli samaväärne kraanivee omaga, ent ujulavesi oli kraaniveega võrreldes tsütotoksilisem, st võib tappa rakke madalama kontsentratsiooni juures.

Katse raames uuritud inimeste kokkupuude veega oli lühiajaline ning tarvis on vaja läbi viia pikemaajalise kokkupuute genotoksilisuse ja hingamisteemõjude teemalisi uurimistöid, kirjutavad autorid ajakirjas Environmental Health Perspectives veebiversioonis.

Ujumisega kaasnevaid positiivseid mõjusid tervisele võib ometi nautida, kui kahandada neid potentsiaalseid terviseriske tingivate kemikaalide osakaalu basseinivees.