Sedamööda, kuidas menopausi-järgsed naised vananevad, hakkavad nad uurijate sõnul tundma kasvavat huvi lapselaste kasvatamise vastu, vahendab BBC.

See võib aidata selgitada, miks emaste inimahvide ja hammasvaalaliste eluiga on palju pikem nende paljunemisvõimelisuse perioodist, teatavad uurijad ajakirjas Royal Society Journal Proceedings B avaldatud töös.

“Vanaemahüpotees” püstitati esmakordselt 1950. aastatel. Selle kohaselt võis naiste viljakust ammu enne elu lõppu katkestav menopaus areneda välja ühiskondliku rühma huvides, sest vanaemad etendavad juba sündinud järglaste eest hoolitsemisel sedavõrd tähtsat rolli.

Teadlased uurisid seda, kuidas nii inimesed kui vaalad tasakaalustavad paljunemise miinuseid ja plusse paljunemise väljalülitamise miinuste ja plussidega.

“Vaalalisi on lihtne unustada, ent kuna nad on meie kõrval ainsad imetajad, kelle emasloomadel on meiega võrreldav reproduktiivse vanuse järgne eluiga, on oluline neid selles kontekstis uurida,” ütleb  uurimus üks autoreid, Cambridge’i ülikooli evolutsioonibioloogia doktor Rufus Johnstone.

Varasemad uurimused on mõista andnud, et menopaus esineb ka emastel šimpansidel ja gorilladel, kuid tulemused on osutunud vasturääkivateks.

Kaks Briti teadlast töötasid välja matemaatilise mudeli mõõkvaalade, troopikagrindade ja inimeste sugulusdünaamika uurimiseks, mis näitas, et vananedes arenesid menopausijärgsetel emasloomadel välja tihedamad sidemed väikelastega.

Teadlaste sõnul viitas mudel vaalade ja inimahvide elementaarsele sarnasusele, mille nende ühiskondlike struktuuride suured erinevused oleksid muidu varjanud.

“Meie analüüs võib aidata selgitada, miks on menopaus ja paljunemiseale järgnev hoolitsus arenenud välja kõigist pikaealistest ühiselulistest imetajatest just inimahvide ja mõõkvaalade juures,” kirjutavad uurijad teadustöös.