Seks on 350 miljonit aastat vana
Arvatakse, et kuni evolutsioon soomustega kaladeni jõudis, piirdus suguelu kehavälise viljastamise tehnikatega, mille käigus seemnevedelik ja munarakud heidetakse vette, kus need segunevad.
Liik, mille kivistis on 350 mijonit kuni 380 miljonit aastat vana, paigutub samasse perioodi ühe teise, lähedases suguluses kivistis-kala Materpiscis attenboroughiga, mis leiti mullu koos äsja sündinud järeltulijaga, kes ikka veel nabanööri pidi ema külge kinnitus.
Uurijad ütlesid, et nende kahe kalaliigi eksisteerimine samal ajal näitab, et kopulatsioon oli selgroogsete seas levinud paljunemisvõte umbes 200 miljonit aastat varem kui seni arvatud.
“Üheainsa kivistiseleiu puhul võinuks olla tegu ühekordse hälbega. Uus avastus aga paneb uskuma, et seks oli pigem tüüpiline,” räägib Londoni loodusloomuuseumi teadur Zerina Johanson. “Nüüd oleme sunnitud toonaste loomade paljunemisviisid üle vaatama ja ümber hindama. Enne oleksime arvanud, et see algeline kala kasutab paljunemiseks kehaväliseid meetmeid, aga nüüd pole see enam võimalik. See esitab väljakutsele meie arusaamisele paljunemisest sedavõrd varajases evolutsioonistaadiumis.”
Isasisendite kivistised paljastasid, et liik oli vaagnauimedele arendanud haaratsid, mis ilmselt võimaldasid isasloomal seemnelaadungi emaskalasse sisestada.
“Just seda mõistame me kopulatsioonina — seemnevedeliku kandmist emaslooma kehasse, misjärel viljastumine toimub emase sisemuses,” lisab Johnson. “Seks sai alguse märkimisväärselt varem kui seni arvasime.”
Kehasisest viljastamist ja sünnitust välja arendades “otsustasid” kalad investeerida palju energiat väikesesse hulka hästiarenenud ja sünnihetkest alates kiskjaid vältida suutvatesse järeltulijatesse.
Alternatiiv, mille käigus emane muneb tohutu arvu munarakke ning isane neile seemet peale pritsib, toodab küll väga palju tillukesi maime, kuid neist jääb täiskasvanuks saamiseni ellu vaid mikroskoopiline protsent.
I.ritchiei seest leitud loodet peeti esmalt emakala viimaseks söömaajaks, kuid leid hinnati pärast M. attenboroughi avastamist ümber.
Mõlemad liigi leiukohaks oli Lääne-Austraalia Gogo korallrahu, mida peetakse jäänukiks kunagi troopilises sisemeres asunud moodustisest. I. ritchieid kirjeldati esmakordselt 1980. aastatel. Uus tõlgendus avaldati ajakirjas Nature.
Kaks kopuleeruvat loomaliiki olid plakodermid — Devoni ajastul meresid valitsenud kalad, kelle pead ja rindmikku katsid soomustatud plaadid. Tegemist on kõige algelisemate selgroogsetega, kellel on lõuad, ning enamik neist olid kiskjad. Plakodermide kivistisi on leitud Euroopast, Põhja-Ameerikast, Põhja-Aafrikast, Austraaliast ja Okeaaniast ning Antarktikast.
