Ajakirjas Nature avaldatud uuring näitas, et kui need neuronid on mitteaktiivses faasis, siis hiired ignoreerivad teiste isaste sissetungi oma territooriumile, keda nad muidu ründaks. Kui närvirakud aga on aktiveeritud, siis ründavad hiired ka elutuid esemeid ja isegi emasloomi, kellega nad peaksid hoopis suhteid looma, vahendab Novaator.

Need neuronid asuvad vaheajus hüpotalamuse piirkonnas, mille kohta on teada seotus vägivaldse käitumisega.

Näiteks kassid ja rotid muutuvad vägivaldseks, kui selle piirkonna lähikonda elektriga stimuleerida. Paraku stimuleeriti aastaid tagasi läbiviidud eksperimentides liiga suurt aju piirkonda ning see ei võimaldanud täpseid neuronitevahelisi ühendusi tuvastada, konkreetsetest agressiivsusega seotud neuronitest rääkimata.

Hiljuti avastasid teadlased geneetiliselt muundatud hiiri uurides, kellel olid teatud geenid välja lülitatud, et osa neist käitus tavalistest hiirtest agressiivsemalt.

Uuringu autori ja New Yorgi ülikooli neuroteadlase Dayu Lin'i sõnul ei ole teada, milline aju osa hakkas neil hiirtel ebanormaalselt kõrget agressiivsust esile kutsuma ning seetõttu on sellele ka raske loogilist seletust leida.


Vägivaldne käitumine

Erinevalt kassidest ja rottidest ei aita isase hiire hüpotalamuse elektriga stimuleerimine neid sõjakamaks muuta.

Selleks, et mõista, millised aju teised piirkonnad võivad mõjutada vägivaldset käitumist, kasutas Lin’i ja California tehnoloogiainstituudi teadlase David Andersoni juhitud teadlasterühm isaste hiirte järjestikkuseid kokkupuuteid nende territooriumile tungivate isaste ja emaste hiirtega.

Seejärel uurisid nad kokkupuudete tulemusel aktiveerunud aju piirkondi, märgistades ajurakud helendava märgisega, mis võimaldab eristada hiljuti aktiivses faasis olnud neuronid.

Üllatuslikult aktiveeris hüpotalamuse ventromediaalse tuuma piirkonna neuroneid nii võitlus kui seks.

Selguse saamiseks paigaldasid teadlased isastele hiirtele ajju elektroodid, mis võimaldasid jälgida, mis toimub, kui hiired võitlevad või paarituvad. Enamus neuronitest andis impulsse kas seksi või vägivallahoogude käigus, väike osa neist mõlemal juhul.

Optogeneetikat kasutades nakatati selle piirkonna neuronid viirusega, mis sisestab geeni, mis muudab neuronid sinise valguse suhtes tundlikuks.

Hiirte ajudesse implanteeritud optilise valguskaabli abil oli teadlastel võimalik neuronitele impulsse saata.Impulsside saatmisel ei vaevunud isased hiired aega raiskama, et teisi nende territooriumile tungivaid hiiri rünnata.

Neuronite aktiveerimine agressiivsust tekitavas piirkonnas provotseeris ründama ka kastreeritud isaseid, keda isasloomad tavaliselt ignoreerivad, samuti ka tuimastatud loomi ning isegi täispuhutud laborikinnast.

Isasloomade neuronite aktiveerimine esmakohtumisel emasega lülitas nad ründerežiimile, kuid samas paaritumise ajal ei olnud hiiri enam võimalik ründama panna, sest nad olid juba omas maailmas ega kuuletunud millelegi, ütles Lin.

Agressiivsust tekitava neuronite võrgustiku aktiveerimine peale suguühet kutsus aga koheselt esile emaslooma ründamise ning selle mitteaktiivsesse faasi viimine lõpetas vägivaldsetest tungidest tuleneva käitumise.

Hiired, kellel neid vaigistavates närvirakkudes toimus geeniekspressioon, ei rünnanud nende territooriumile tungivaid isasloomi, kuid nende sugutung säilis.


Seotud ahelad

Lin ja Anderson oletavad, et ajus olevate seksi ja vägivallaga seotud närviahelate seotus võib aidata hiirtel nende territooriumile tungijale soost sõltumata asjakohaselt reageerida.

Nad väidavad, et seksi poolt aktiveeritud neuronid suruvad maha tungi tundmatu emase peal oma viha välja valada.

Harvardi ülikooli arstiteaduskonna neuroteadlase Clifford Saperi sõnul on loomadel vajadus kaitsta oma territooriumi isase sissetungija eest ja samas vajadus paarituda emaste sissetungijatega ning see on neil omamoodi aju närviahelatesse sisse ehitatud. Territooriumi kaitsmine on vajalik, et see oleks piisav järglaste toitmiseks.

Brasiilias asuva São Paulo ülikooli neuroteadlase Newton Canterase sõnul on ka inimestel tõenäoliselt samasugused närviahelad.

Hüpotalamuse ventromediaalse tuuma elektriga stimuleerimine on näidanud, et see on seotud kaitsekäitumisega, näiteks paanikahoogudega, ning see aju piirkond on tõenäoliselt seotud ka agressiivse käitumisega.

Hüpotalamus on üks aju vanemaid osi ning ka ahvidel on see aju piirkond seotud agressiivsusega.

Anderson arvas, et nende poolt avastatud aju talitlushäire võib esineda ka osadel seksuaalkurjategijatel, mistõttu ei suuda nad vägivaldseid ja seksuaalseid impulsse korralikult lahus hoida.