Happeline osoonivesi (ingl
acidic ozone water
, AOW) koosneb tavalisest kraaniveest, mis on segatud väikse koguse happega, näiteks soolhappega, ning osoonigaasiga, mida saab toota laboris. Pärast viiruse kahjutuks muutmist laguneb segu lõpuks keskkonnasõbralikeks ühenditeks, peamiselt lihtsalt veeks, vahendab
teadusportaali PhysOrg uudist.

Lisaks keskkonnasõbralikkusele seisneb AOW eelis ka hinnas — seda on tunduvalt odavam toota kui muid keemilisi desinfitseerimisvahendeid.

Viimase paari kuu jooksul on väga nakkavaks haiguseks osutunud H1N1 üle maailma nakatanud tuhandeid inimesi. Haiguse vastu on üritatud võidelda peamiselt ennetatavate vaktsiinide ja haiguse levikut takistavate desinfitseerimisvahenditega. Paraku sisaldavad enamik sellistest desinfitseerimisvahenditest keskkonnale kahjulikke kemikaale.

Neutraalse vee happeliseks muutmiseks piisab vaid väga väikese koguse soolhappe lisamisest. Vaid 22 grammist soolhappest piisab, et langetada ühe tonni vee pH seitsmelt neljale. Negatiivse laenguga klooriioonid muudavad viirused kahjutuks, samamoodi mõjub neile ka happeline keskkond.

Vee happeliseks muutmiseks piisas, et H1N1 osaliselt kahjutuks muuta, kuid seda efekti võimendas veelgi osoonigaasi lisamine kontsentratsioonis rohkem kui 10 milligrammi liitri kohta. Teadlaste korraldatud katses hävitas selline segu viie minuti jooksul kõik keskkonnas olnud 430 000 viirusosakest.

Ajahetkes hävitatud viiruste hulka analüüsinud teadlased leidsid, et happelise vee segamine osooniga suurendas mõlema aine mõju — AOW hävitas rohkem viiruseid kui eraldi kasutatud happelise vee ja osooni mõju kokkuliidetuna. Selle põhjuseks võib osaliselt olla fakt, et happeline vesi aeglustab osooni lagunemist, pikendades nii aega, mille jooksul osoon saab viiruste vastu võidelda.

Varasemas katses leidsid teadlased, et happeline osoonivesi hävitas bakteri E. Coli rakukestad. Selle põhjal oletatakse, et tõenäoliselt mõjub AOW ka viirustel peamiselt pärilikkusainet ümbritsevale kapslile, mistõttu viirused ei saa siseneda peremeesrakkudesse.

„Viiruste kahjutuks muutmise katsetes oleme enamasti kasutanud ka peremeesrakke, et uurida vahendi mõju ka neile,” ütleb Korea Ajou ülikooli teadlane Han Uhm. „Kasutasime erinevaid loomade ja inimeste rakke ning leidsime, et AOW neid ei mõjutanud, hävitades samal ajal tõhusalt viiruseid. Arvan, et kõrgemalt arenenud rakkudes võib leiduda mingeid antioksüdante, mida haigustekitajatel ei ole, ja mis kaitsevad rakke osooni kahjuliku mõju eest.”

Uhmi sõnul võiks AOW-d laialt kasutada H1N1 vastases kaitses. „AOW võiks olla kõigile kättesaadav, sest seda on lihtne valmistada. See võiks olla kasulik haiglates või põllumajanduses, aga ka mujal. Algselt uurisin AOW-d aga eesmärgiga kaitsta inimkonda biorelvade rünnaku eest.”

Uuringu tulemused ilmusid ajakirjas Applied Physics Letters.