Saturni kuu Enceladuse pinna all keeb ettearvamatu energiapomm
Saturni kuu Enceladuse lõunapooluse-piirkonnast eralduv kuumus on palju suurem kui varem võimalikuks peeti, näitab NASA kosmosesondi Cassini kogutud andmete analüüs. Uurimus ilmus 4. märtsil ajakirjas Journal of Geophysical Research.
Soojustootlus on rohkem kui ühe suurusjärgu võrra suurem teadlaste prognoositust, möönab uurimuse juhtiv autor, Colorados Boulderis tegutseva Edelainstituudi järeldoktor ning komposiit-infrapuna-spektromeetriateadurite töörühma liige Carly Howett.
„Mehhanism, mis vaadeldud suuremat sisemist võimsust toota suudab, on meile jätkuvalt mõistatuseks ning esitab väljakutse olemasolevatele pikaajalist soojustootlust selgitavatele mudelitele,“ rõhutas Howett.
Et Enceladuse lõunapooluse kant on geoloogiliselt aktiivne ning et see aktiivsus avaldub peamiselt kahe enam-vähem rööpse, 80 km pika ja 2 km laia, mitteametlikult „tiigritriipudeks“ ristitud vao ümbruses, teati juba alates 2005. aastast. Cassini avastas, et need lõhed purskavad pidevalt kosmosesse ka suuri jääosakeste ja veearu jugasid. Enceladuse põuest imbuva kuumuse tõttu on temperatuurid vagudes kõrgemad kui mujal, seisab NASA California tehnoloogiainstituudi reaktiivuuringute laboratooriumi pressiteates.
2007. aasta uurimus postuleeris, et kui Enceladuse sisekuumust tekitaksid peamiselt Enceladuse ning Saturni teise kuu Dione vahelisest orbitaalresonantsist johtuvad loodejõud, ei saaks see pikemale perioodile keskmistatult ületada 1,1 gigavatti. Looduslik radioaktiivsus Enceladuse sisemuses võiks sellele lisada veel 0,3 gigavatti.
Viimatine analüüs, mille koostamises osalesid ka komposiit-infrapuna-spektromeetriateadurite töörühma liikmed John Spencer Edelainstituudist ning John Pearl ja Marcia Segura NASA Goddardi kosmoselennunduskeskusest, võtab aluseks 2008. aastal sooritatud vaatlused, millega kaardistati kogu lõunapooluse ja selle ümbruse pinnareljeef. Vaatlused keskendusid Enceladuse pinnatemperatuuridele eesmärgiga selgitada välja piirkonna üllatavalt kõrge soojustootluse olemus.
Üks võimalik selgitus vaadeldud kõrgetele temperatuuridele on, et Enceladuse orbitaalne suhe Saturni ja Dionega ajapikku muutub, mis võib tähendada suurema loodetekkelise soojuse perioode, mida eraldavad vähem aktiivsed perioodid. Seega võis Cassini Enceladusele õnneliku juhuse läbi peale sattuda just ebatavalise aktiivsuse tipul.
Uus, suurem soojustootlikkus teeb veelgi tõenäolisemaks võimaluse, et Enceladuse pinna all leidub vedelat vett, märkis Howett.
Hiljuti avastasid jugadega kosmosse paiskunud jääosakesi uurinud teadlased, et mõned neist osakestest on soolased, mis tähendab, et tõenäoliselt on tegu tardunud piiskadega Enceladuse mineraaliküllase tuumaga kokku puutuvast soolase vee ookeanist. Pinna-aluse ookeani või ka kuu välise jää- ja sisemise kivimikihi vahelise lõunapolaarmere olemasolu võiks tähendada, et jääkoore suuremad loodelised moonutused võivad kaasa tuua suuremat loodetekkelist soojust.
„Vedela vee võimalus, loodeline energiaallikas ning Enceladuse jugadest leitud orgaanilised (süsinikurikkad) kemikaalid muudavad selle loodusliku kaaslase astrobioloogide jaoks väga huvitavaks taevakehaks,“ ütles Howett.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!