Samas rütmis marssimine soodustab koostööd
Sõjaväeline rividrill tähendab ühte sammu käimist. Kogu maailma usundid on oma rituaalidesse kaasanud mitmesugust rütmilist laulmist ja loitsimist. Enne spordisündmusi lauldakse riigihümni. Miks me võtame osa nii paljudest sünkroonitud tegevustest?
Stanfordi ülikooli psühholoogid Scott S. Wiltermuth ja Chip Heath viisid läbi jada katseid, et näha, kuidas sünkroonne liikumine mõjutab rühmasiseseid suhteid.
Esimeses katses kõndisid kaks rühma vabatahtlikke mööda ülikooli territooriumi ringi — üks rühm normaalselt, teised aga ühte sammu. Pärast ühist jalutamist osalesid katsealused majandusmängus, millega mõõdeti koostöö-ootusi. Teisiõnu — mida rohkem osalejad koostööd teevad, seda suurema tasu saavad katse lõpuks.
Teises katses kuulasid vabatahtlikud kõrvaklappidega muusikat ja pidid selle taktis tasse edasi-tagasi liigutama. Vabatahtlikud jagati eri rühmadesse, nii et ainult mõned rühmad kuulsid sama muusikat ja liigutasid tassi sünkroonselt. Teistes rühmades kuulsid katsealised aga eri tempos muusikat, mistõttu ka nende liigutused polnud kooskõlas.
Sellelegi katsele järgnes majandusmäng, kus parem koostöö kopsakamaid vilju kandis. Viimases mängus oli mängijail võimalus panna žetoone avalikule kontole või hoida need endale. Mängu üldine majandusstrateegia on käituda isekalt, hoides oma žetoone erakontol, kasutades samal ajal ära teiste osalejate panuseid avalikule arvele.
Tulemused näitasid, et sünkroonsus soodustab koostööd — isegi siis, kui kõik osalejad olid finantsiliselt motiveeritud koostööd tegema, kaldusid sünkroonitud rühmad mängudes koostööd tegema varmamalt (ja teenisid rohkem raha) kui katsealused neis rühmades, mille liigutusi eelnevalt ei kooskõlastatud.
Mis veelgi põnevam, viimases majandusmängus olid katsealused sünkroonitud rühmades varmamad žetoone ühiskassasse panema, loobudes rühma abistamiseks isiklikust rahast. Sünkroonrühmade vabatahtlikud kinnitasid ka, et tunnevad end kuuluvat samasse meeskonda. Seega tegid sünkroonsed partnerid mängudes koostööd osaliselt sellepärast, et pidasid end sama meeskonna liikmeteks.
Ühiskonnad on seda jõukamad ja edukamad, mida rohkem nende liikmed koostööd teevad. Selline avastus annab mõista, et kultuurilised kombed, millega kaasneb sünkroonsus (näiteks tants, laul ja marssimine), võivad võimaldada rühmadel “toota” liikmeid, kes on koostööaltid ja valmis rühma nimel isiklikke ohvreid tooma.
Autorid järeldavad, et “sünkroonsusrituaalid võivad seega olla andnud mõnedele kultuurilistele rühmadele eelise ühiskondilikus evolutsioonis, võimaldades ühtedel rühmadel ellu jääda seal, kus teisi on saatnud ebaedu.”
