Saksamaa tööstuse kuldaeg võlgneb tänu autoriõiguste puudumisele

Kas on võimalik, et Saksamaa tööstuse tormiliselt kiire areng 19. sajandil johtus autoriõiguste puudumisest? Üks Saksa ajaloolane väidab, et riigi tööstuse vägevusele pani aluse raamatute ja seega teadmiste laiaulatuslik levik. Toona paistis lugemine olevat kogu elanikkonna kinnismõtteks. Äkiline raamatukirg tundus isegi raamatuärimeestele pentsik; 1836. aastal tituleeris kriitik Wolfgang Menzel sakslased “poeetide ja mõtlejate rahvuseks”.

“Toda kuulsat fraasi on täiesti valesti tõlgendatud,” kuulutab majandusajaloolane Eckhard Höffner. “See ei viita mitte geniaalsetele kirjameestele nagu Goethe ja Schiller,” selgitab ta, “vaid tõsiasjale, et Saksamaal toodeti üüratutes kogustes lugemisvara.” Höffner on uurinud trükiste õitseaja algust Saksamaal ja jõudnud üllatavale järeldusele — erinevalt naaberriikidest Inglismaast ja Prantsusmaast leidis Saksamaal 19. sajandil aset enneolematu teadmisteplahvatus, kirjutab Der Spiegel.

Tolle perioodi Saksamaa autorid kirjutasid lakkamatult; 1843. aastal ilmus umbes 14 000 uut üllitist. Toonase rahvaarvu juures küündis taoline osakaal peaaegu tänapäevase tasemeni. Ja ehkki avaldati ka romaane, kujutas suurem osa trükivalgust näinud teostest endast akadeemilisi teadustöid.

Olukord Inglismaal oli väga erinev. “Valgustusajastul ja kodanluse emantsipatsiooni perioodil oli progress Suurbritannias suisa haletsusväärsel järjel,” leiab Höffner.

Samavõrd arenenud tööstusriik

Tõepoolest, tol ajal ilmus Suurbritannias aastas ainult tuhat uut teost — kümme korda vähem kui Saksamaal — ning tagajärjed ei lasknud end oodata. Höffner usub, et just krooniliselt nõrguke raamatuturg oli see, mille tõttu võimas Inglise koloniaalimpeerium üheainsa sajandi vältel oma edemuse tuulde laskis, samal ajal kui alaarenenud põllumajandusriik Saksamaa tormilise kiirusega Inglismaale kannule rühkis, kujunedes aastaks 1900 samavõrd arenenud tööstusriigiks.

Veelgi jahmatavam on peamine asjaolu, mis Höffneri hinnangul taolise arengu põhjustas — tema arvates pole selleks miski muu kui autoriõigusseadus, mis Suurbritannias võeti vastu vara, juba 1710. aastal, ja mis sandistaski Ühendkuningriigi inforuumi.

Seevastu Saksamaa ei vaevunud autoriõiguste kontseptsioonile pikka aega üldse tähelepanu pöörama. Preisimaa, mis tol ajal oli suurim Saksamaa osa, kehtestas autoriõigusseaduse 1837. aastal, kuid riigi jätkuv killustatus väikeriikideks tähendas, et kogu impeeriumi piires oli seaduse jõustamine sisuliselt võimatu.

Höffneri põhjalik töö on esimene akadeemiline uurimus, mis otseselt kahe riigi võrdlusele tuginedes vaatleb autoriõiguse mõjusid suhteliselt pika perioodi vältel, ning tema tulemused on tekitanud akadeemilistes ringkondades furoori. Seni nähti autoriõiguses suurt saavutust ning õilmitseva raamatuturu garantiid. Tava-arusaama kohaselt ajendab see, kui autorite õigused on kaitstud, autoreid rohkem kirjutama.

Ajalooline võrdlus jõuab aga teistsugusele järeldusele. Inglise kirjastajad ekspluateerisid oma monopoli häbitult. Uued avastused üllitati enamasti kõige rohkem 750 eksemplarini küündiva piiratud tiraažiga väljaannetena; nende müügihind ületas sageli haritud töötaja ühe nädala palga.

Londoni kõige prominentsemad kirjastused teenisid sellise süsteemi pealt väga korralikult; mõned kirjastajaist sõitsid linnas ringi kullatud kaarikutes. Nende klientuuriks olid jõukad kodanikud ja ülikud ning nende raamatutes nähti eelkõige luksuskaupu. Üksikutes raamatukogudes, mis tolleks ajaks tekkinud olid, hoiti väärtuslikke köiteid riiulite külge aheldatuna, et keegi neid ära varastada ei saaks.

Samal perioodil Saksamaal pidid kirjastajad arvestama, et neile hingavad pidevalt kuklasse plagiaatorid, kes igast uuest üllitisest kordustrüki tegid ja seda karistamatult müüa võisid. Edu saatis neid kirjastajaid, kes kopeerimise probleemile nutikalt reageerisid ja töötasid välja kirjastamistava, mis on levinud tänapäevalgi — uhked köited anti välja jõukamate klientide tarbeks, samas kui vaesema rahva jaoks trükiti pehmekaanelised odavversioonid.

Teaduslike uurimuste laviin

Nii kujunes välja Inglismaa omast väga erinev raamatuturg. Saksamaa üldsusele muutusid nii arvukad bestsellerid kui akadeemilised tööd äärmiselt väikeste hindadega kergesti kättesaadavaks. “Nii paljud tuhanded inimesed Saksamaa kõige eraldatumates kolgastes, kes kalliste hindade juures poleks võinud raamatute ostmisele mõeldagi, on köidehaaval kokku pannud väikesed, kordustrükkidest koosnevad raamatukogud,” kirjutas toona entusiastlikult ajaloolane Heinrich Bensen.

Väljavaade ahvatleda ulatuslikku lugejaskonda motiveeris eriti just teadlaseid oma uurimuste tulemusi avaldama. Höffneri analüüsi kohaselt tekkis sel moel täiesti uus viis teadmiste edasiandmiseks. Põhimõtteliselt oli rahvale tolle ajani tuttav vaid üks viis uute teadmiste levitamiseks: meistrite ja ülikoolides töötavate õpetlaste suulised juhendused. Nüüd järsku ringles aga kogu riigis hulk kõrgetasemelisi kirjalikke teadustöid.

Kirjandusleht Allgemeine Literatur-Zeitung teatas 1826. aastal, et “suurem osa töödest käsitleb kõikvõimalikke looduslikke objekte ning eriti loodusuurimise praktilisi rakendusi arstiteaduses, tööstuses, põllumajanduses jne.” Saksa õpetlased üllitasid järjepanu traktaate ja käsiraamatuid sellistel teemadel nagu keemia, mehaanika, insenertehnika, optika ja terasevalu.

Samal perioodil nautis Inglismaa eliit klassikalise hariduse kaanonit, mis keskendus eelkõige ilukirjandusele, filosoofiale, teoloogiale, keeltele ja historiograafiale. Praktilised käsiraamatud nagu need, mida Saksamaal anti välja kõikmõeldavatel teemadel tammiehitusest seemnevilja mahakülvamiseni, Inglismaal praktiliselt puudusid. “Suurbritannia rahvas sõltus selliste kasulike, kaasaegsete teadmiste levitamise vallas endiselt keskaegsest suulisest meetodist,” selgitab Höffner.

Teadmiste vohamine Saksamaal tekitas kummastava olukorra, mida vaevalt keegi tol ajal elanu tähele oskas panna. Näiteks teenis ammugi ajaloo hämarusse ununenud Berliini keemia- ja farmaatsiaprofessor Sigismund Hermbstädt oma 1806. aastal avaldatud käsiraamatu “Nahaparkimise põhimõtted” pealt rohkem autoritasusid kui Briti autor Mary Shelley oma tänase päevani menuka õudusromaani “Frankentsein” eest.

Elav akadeemiline diskursus

Nõudlus tehnilise ja oskusteabelise kirjanduse järele kasvas nii suureks, et kirjastajad olid pidevalt mures piisavalt suurte varude pärast — olukord, mis andis ka vähem andekatele teadusautoritele kirjastajatega suhtlemisel tingimiseks hea positsiooni. Paljud professorid täiendasid oma teenistust kopsaka sissetulekuga, mida käsiraamatute ja informatiivsete brošüüride üllitamine võimaldas.

Höffner selgitab, et just toonane elav akadeemiline diskursus pani aluse Gründerzeit’ile ehk “rajajate ajastule” (nii nimetati Saksamaa tööstuse kiiret kasvu 19. sajandi lõpus pärast Saksamaa ühendamist). Just tol ajajärgul said jalad alla hilisemad tööstusmagnaadid nagu Alfred Krupp ja Werner von Siemens.

Teaduskirjanduse turg ei kukkunud kokku isegi siis, kui autoriõigusseadused Saksamaal 1840. aastatel järk-järgult kehtima hakkasid. Küll aga reageerisid Saksa kirjastajad uuele olukorrale piirangutega, mis meenutasid nende Briti kolleegide meetodeid, tõstes hinnad lakke ja kaotades odavate raamatute turu üldse.

Paljusid autoreid, kellele nüüd olid tagatud õigused nende endi töödele, ärritas asjade taoline käik. Näiteks kirjutas Heinrich Heine oma kirjastajale Julius Campele 1854. aasta 24. oktoobril üsna sapises meeleolus: “Teie kehtestatud pööraselt kõrgete hindade tõttu ei ole mu raamatu teist trükki tõenäoliselt lähemal ajal loota. Aga te peate raamatuile panema väiksemad hinnad, kallis Campe, kuna muidu ei saa ma tõepoolest aru, miks ma oma aineliste huvide väljendamisel nii tagasihoidlik olin.”