Saja aasta eest oli Eestimaa talv pehme, nähti liblikaidki

Saja aasta eest oli talv pehmem kui tänavu, näitavad vanad uudisnupud. Oli torme, sulasid ja uputusi. Jõulude eel nähti Tallinnas isegi kapsaliblikat. Siiski esines ka külma, vähemalt Ülemiste järvel moodustus jääkaas ja isegi üks armastajapaar külmus korraks pingi külge. Vana kirjapilt on suuremalt jaolt muutmata. Head lugemist!

Kartulihauad üürile anda
Rannust. Walguta mõis üürib kartulihaua kohtasid wälja. Jalamehed peawad haua eest kaks päewa kewadel ja sügisel tegema, hobuse mehed 10 koormat kruusa wedama. Rahaga ei lubata maksta. Et kõrgemaid kohtasid wallas wähe on, kuhu kartulihaudu teha, siis on orjuselkäijate arw suur, vahendab Roheline Värav.
(Posti mees, 19. oktoober 1910)

Tuuleveski süttis tormis
Walgast. Tormi tagajärjed. Õhtul enne suurt tormi, mis ootamata tekkis, jättis Härgmäe (Walga kreisis) tuuleweski omanik oma weski seisma ja ei wõtnud purjesid ära. Kange torm pani weski jooksma. «Latwija» teatel on weski nii kangesti jooksnud, et tearaswõllid punaseks läinud ja puust osad põlema ajanud. Weski, mida keegi peatada ei suutnud, põles maani maha.Õnneks wiis tuul sädemed kaugele üle ligidalolewate hoonete, nii et need tulest puudutamata jäiwad.
(Hääl, 20. oktoober 1910)

Külmusid pingi külge
Narwast. Ühel õhtul, kui räitsakast sadas ja külmetas, oli üks armastajapaar jõekaldal bulwari peal ühe pingi peal istunud ja õndsalt kõike unustades seal kauemat aega wiibinud. Kui nad wiimaks üles tõusta tahtsiwad, leidsiwad mõlemad endid pingi külge kinni külmanud olewat. Nõudis tükk aega enne nihutamist, kui nad täbarast seisukorrast pääsesiwad.
Wiimaste päewade jooksul sadas Narwas paksu lund, nõnda et igal pool hea saanitee on. Narowa jõgi on alles lahti ja Narwa ja Jõesuu wahel käiwad aurulaewad
(Päewaleht, 26. oktoober 1910)

Mure Ülemiste pärast
Ülemiste järw on juba kesknädalast saadik jääkatte all. Kui suurt sula ja tormi ei tule, wõib loota, et ta nii jääbki. Jääkate kaitseb wett lainetamise eest ja aitab teda selgida, nii et linn juba mõne päewa pärast puhtamat wett wõib saada. Tallinna weeoludele on sügis kõige pahem aeg, sest siis tõstawad suured tuuled järwe põhjast kõntsa üles, segawad teda pealmiste kihtidega ja nii jookseb ta mööda torusid puhastamatult rahwale majadesse kätte.
(Päewaleht, 26. oktoober 1910)

Randröövlid ei kao
Kuresaarest. Väga kurvastavaks nähtuseks meie rannaelanikkude juures on, et neis esiisadelt päritud mereröövlite loomus laevaõnnetuste puhul ikka jälle ilmsiks tuleb. Läheb kusagil laev randa, siis arvavad rannaelanikud selle, mis meri hukkaläind laevalt maale uhub, enda päralt olevat, - olgu see siis laevakraam, või koorma osad. – Niisugune lugu on praegu Kasti rannal, Kuressaare ligidal, päevakorral. Laeva «Kuresaare» pääl, mis tormiga Hallirahule hukka läks, oli üle 33 tuhande rubla eest kaupa, mida nüüd meri siia ja sinna maale ajab. Rannaelanikud püüavad seda kõik endale, sellepääle vaatamata, et neid selle poolest hoiatatud ja neile õiglast vaevatasu lubatud on, kui nad kauba, mida mere äärest leiavad, omanikkude kätte toimetaksivad. Seda aga ei tehta. Leitud asjad viidakse koju ja peidetakse siia või sinna ära. Ometi on selgesti teada, kelle kaup see on; siin peaks iga vähegi õiglane leidja leitud asjad kahjusaajatele tagasi andma.
(Postimees, 17. november 1910)

Salakütt surmatud
Kolga-Jaanist. Võisiku mõisaomaniku noorem poeg A. von zur Mühlen on 17. nov. Toresaare metsas jahil olles salaküti maha lasknud. Sellest teatanud ta ise politseile. Tapetu olla Tartumaalt Verevi külast, nimega Varblane. Surnukeha asendati kuni maakonna-tohtri tulekuni vanasse Rõika kõrtsi.
(Postimees, 22. november 1910)

Kaastunne tuvi vastu
Tallinnast. Tuvi päästmine. Eila jäi tuvi, kellele poisid paela jala külge olivad kinnitanud, oma nööriga, millel veel puupulgake küljes oli, raekoja ette kõnetraadi külge kinni. Vaene lind vehkles oma tiivadega ilma-asjata. Ta ei pääsenud kudagi traadi küljest lahti. Suur rahvahulk kogus turule seda nähtust ja tuvi päästmist, kusjuures kõnetraat katki pidi lõigatama, pealt vaatama.
(Päevaleht, 26. november 1910)

Kolmejalgne hüüp ja kolme rebuga muna
Kolmejalgne lind. Mõne aja eest laskis, nagu «Arensb. W.» teatab, hr. v. M. Saaremaal ühe hüübi ehk merehärja maha, kellel, nagu lähema vaatamise juures selgus, kolm jalga olnud. Kolmandal jalal olnud kolm hästi arenenud varvast, kuna neljas jalg vähe kidur olnud. Lind topiti täis.
Nõndasamuti leitud Saaremaal ka kanamuna kolme rebuga.
(Päevaleht, 22. november 1910)

Kakssada aiatooli talvega
Kärlast. Koduse käsitöö kohta. Meie kihelkonnas leidub rohkesti virkasi käsa, kes talvel mõnesugust käsitööd tehes endale lisateenistust otsivad. Üks sarnastest käsitööharudest on aiatoolide tegemine. Kes usinasti asjast kinni hakkab ning materjali juba varemalt valmis kogub, võib talve sees sadat kaks aiatooli valmis teha. Tean isegi mehe, kes neid koduste tööde kõrval õige tähtsuseta kaasabi juures kolm sada talve sees valmis virutas, ja töö oli tubli.
Müügile ei toimeta toolitegijad toolisi mitte otse teel, vaid vaheltkauplejate läbi, mis läbi muidugi töötajate tulu väikeseks kipub jääma. Kuid meie pisikesi palkasi silmas pidades teenivad toolitegijad talvel ikkagi võrdlemisi hästi.
(Hääl, 27. november 1910)

Kadugu jõulupuult uhkus ja toredus!
Ärge riputage jõulukuuse otsa ei walget willa, ei soola ega kuldjuukseid, ärge siduge ta külge kõlisewat klaasi, ei kompwekka ega tittesid, isegi punane õun ja kullatud pähkel jätke eemale! Ärge ka liig suurt puud tuppa tooge, mis suurema osa toaruumist omale wõtaks.
Ja nüüd, ärge seadke selle wõltsimata looduse wahele midagi muud kui kümmekond eht wahaküünlaid. Kui see sündinud on, siis kustutage teised tuled ära ning süüdake ööpimedusel jõuluküünlad põlema. Ja kui siis wähegi tundlikumad inimesed koos on, mõjub jõulupuu nõiduslik olek niihästi suure kui wäikese peale endisel wiisil elustawalt ja äratawalt. Nüüd on jõulupuu nähtus, mida teistega ei wõi wõrrelda. Osa loodust on meie toas. Punakas wahatuli sünnitab walgusejugasid ja heidab tumesinist warju oksade peale. Jõulupuu on jälle omale luulelise kuju omandanud.
(Päewaleht, 18. detsember 1910)

Tõhkude püüdmine
Narwa ümbruses, Narwa alewis ja ka linnas on palju tõhkusid (tuhkruid – toim). Iseäranis rohkeste elutseb neid Paemurrus. Et tõhkude nahkade eest kaunis head hinda makstakse, siis püütakse neid siin raudadega päris korrapäralikult. Möödaläinud talwel oli keegi poisikene Paemurrus püütud tõhunahkade eest 40 rbl. teeninud. Ka on siin üks soobel kätte saadud, mis looma ainult Rossoni ja Plüssa jõe kallastel harwa nähtud.
(Päewaleht, 18. detsember 1910)

Tõhk Toompeal
Kanadesööja. Kui keegi Toompea alewi elanik mõne päewa eest oma kanakuuri astus, nägi ta, et 7 kanal pea oli otsast ära hammustatud. Peagi märkas ta ka kurjategijat – suurt tõhku.
(Päewaleht, 17. detsember 1910)

Röövpüüdjate palktõke
Rööw-kalapüüdmine. Pärnu-Wiljandi 5. jaosk. rahukohtuniku juures oliwad puuraiuja P ja kalapüüdja K. wastust andmas. Wiimane oli Lustiwere mõisa piirides olewa Emajõe jaos kalapüügi-õiguse omale rentinud, mille eest ta mõisale aastas 10 puuda kalu pidi tooma. Et mõisarenti kergemini tasa saada, andis K. ühe jao weepinnast Wõisiku wallast pärit olewa puuraiuja P. kätte rendile, kes temale 2 puuda kalu pidi muretsema. Siis ehitasiwad mõlemad ühisel jõul Emajõe haru Pede suhu palkidest tõkke, milleks nad materjali Wõisiku mõisa metsast tõiwad. Rahukohtunik mõistis puuraiuja P. 4 kuuks wangi. Asjaharutamisel selgus, et Emajõe ja Pede ääres kaunis palju sarnaseid kalameeste-tõkkeid on, millede abil kalapüük kalade täieliku häwitamise peale wälja läheb.
(Päewaleht, 15. detsember 1910)

Kapsaliblikas jõulude eel
Tallinnast. Haruldane külaline jõulu eel. Läinud neljapäewal nähti kesklinnas walget kapstaliblikat. Ta lennanud läbi lahtise akna ühte korterisse, nagu „R. B.“ teatab.
(Päewaleht, 13. detsember 1910)