Mida teeb liigne süsinik?

Doktoritöö andmete kogumiseks tundus tsiviliseeritud vana maailm liiga rikutud (pole siin ka looduslikke metsi). Läksin maale, kus on hoomamatus koguses täiesti looduslikku, absoluutselt inimese poolt puutumata metsa – Kanadasse. Tahtsin teada, kui palju erineb inimese majandatud mets looduslikust. Valisin uurimisteemaks hetkel väga olulise ja kogu inimkonda puudutava kliimamuutuste põhikahtlusaluse – süsiniku, vahendab Novaator.

Süsiniku, mida atmosfääris vajame, et kogu maa peale kiirgav soojus kohe minema ei lenduks, aga mille liigne hulk kliimasüsteemi pea peale võib pöörata. Ei tahaks hirmu külvata, aga kui tulevikuennustused, näiteks merepinna tõus, dramaatiliselt erinev sademete hulk, paika peavad, muutub elu täiesti erinevaks harjumuspärasest.

”Meid see siin Eestis ju ei mõjuta,” ütleb keskmine kodanik. “Oh ei, loomulikult mitte,” väidan vastu ning lisan mõõduka annuse sarkasmi. Meil on 3794 km rannajoont, võime hästi ette kujutada, mida väike merepinna tõus rannaelanikele tähendab.

Tuletaks kõigepealt meelde kuidas toimub looduses süsiniku ringlus. Päikeseenergia abil seovad taimed õhus oleva süsinikdioksiidi veega, toodavad süsivesikuid ja vabastavad sealjuures hapnikku (loe lisa 3, 7 ja 11. klassi bioloogiaõpikust). Sama süsinik eraldub näiteks fossiilse kütuse põlemisel. Peale taime surma orgaaniline aine laguneb ja süsinik leiab taas tee atmosfääri.

Jah, kliima muutub, sellele konsensusele tihtipeale viidatakse. Kliima on muutunud aegade algusest peale, vahepeal väga dramaatiliselt. Muutub ka edaspidi, seni, kuni maal on atmosfäär. Aga kliimamuutus ei võrdu inimese põhjustatud kliimamuutusega, vähemalt konsensust ses osas pole.

Küsimus on meie vabastatud lisasüsiniku mõjus muutuste ulatusele ja kiirusele. Võib-olla on tänasest kliimamuutusest inimkonna põhjustatud kümnendik, võib-olla kordi rohkem, aga kindlasti ei muutu kliima ainult meie tegevuse tagajärjel. Ehk oleks selline muutus aset leidnud ka ilma inimeste panuseta? Või mitte?
Majandada või kaitsta?

On ka teine probleem, mis toob meid rohelise dilemmani. Paljud loodusesõbrad soovivad metsi ulatuslikult kaitsta ja lasta loodusel oma äranägemist mööda toimetada. Üllas eesmärk – suur looduslik mitmekesisus, tugev ökosüsteem ja palju rõõmsaid linde ja loomi... ja taimi ja seeni ja samblaid ja samblikke.

Roheliselt mõtlejad säästaks võimalikult palju energiat. Ikka sooviga minimeerida enda mõju kliimale. Paljud neist usuvad, et justnimelt see süsinik põhjustab muutusi. Minu ja mitmete teistegi uurimisgruppide töö käigus on aga selgunud, et majandusmets seob looduslikust metsast oluliselt rohkem süsinikku. Põhjustajaks metsamajanduslikud võtted nagu puude istutamine (looduslik uuenemine võtab rohkem aega), parema kvaliteediga istutusmaterjali valimine ja harvendusraiete tegemine.

Iga puu ja puidust toodetud ese, sisaldab seda sama süsinikku, mis võiks olla samal ajal atmosfääri “kütmas”. Maailma metsades on tohutu hulk süsinikku, puidu kuivmassist moodustab süsinik umbes poole. Eesti metsades on hinnanguliselt 100 miljonit tonni süsinikku.

Siin ongi roheline dilemma – kas majandada või kaitsta? Kui tahame kliimamuutust leevendada, peame toetama võimalikult intensiivset metsamajandust ja puittoodete kasutust. Kui aga võtame metsa kaitse alla, ei kasuta me võimalust kliimamuutust leevendada. Samas metsas neid kahte asja korraga teha ei saa. Mida paremini meie metsad on majandatud, seda rohkem süsinikku nad seovad ja seda vähem on süsinikku atmosfääris.

Nii on hea metsamajandaja hoopis tõeline kliimakangelane ja seda ilmselt enese teadmata. Teadlik looduskaitsja kaitseb aga metsa ja loob taimedele-loomadele turvalist kodu, ise sellele teise käega tuld kliimasoojenemise soosimise näol otsa pistes. See on küll natukene liialdatud kujund, aga usun et mõistate kuhu sihin. Kumb on tähtsam, kas mitmekesisus või eluks sobilik kliima? Selge on see, et kõike head korraga ei saa ja see on pesueht roheline dilemma.

Võib muidugi küsida, et kui palju sellest puittoodetes seotud süsinikust mõne aja möödudes uuesti atmosfääri lendub. Põlemisel või kõdunemisel muidugi kõik, aga ringlusse jäävad tooted (majad, lauad, toolid, raamatud) on kindlalt atmosfäärist eemal ja samuti on leitud, et prügimäel kõduneb ainult umbes kolmandik puidust.

Samuti tuleb mõelda alternatiividele, ehk, mida saaksime kasutada puidu asemel. Millega kütame ahjud, millest ehitame majad, millele trükime raamatud ja millega pühime tagumikku. Süsi, nafta (plastmasstooted), betooni tootmine - kõik saastavad meeletult. Puit ei saasta, vaid seob. Lihtne. Kuid selleks et saaks valmistada puidust toodet tuleb puu kõigepealt kasvatada ja siis maha raiuda.

Meelis Seedre on Eesti Maaülikooli metsaökoloogia doktorant. Artikkel on kirjutatud Tartu Ülikooli korraldatud doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursi tarbeks. Konkurssi aitas rahastada Haridus- ja Teadusministeerium.