Dallase politseiülem David Brown selgitas pressikonverentsil, et robot saadeti välja pärast seda, kui läbirääkimised kahtlusalusega ummikusse jooksid ja ta politseinikega tulevahetusse astus. „Me ei näinud muud võimalust peale pommiroboti külge kinnitatud lõhkeseadme kasutamise, et õhkida see kahtlusaluse läheduses,“ rääkis Brown ajakirjanikele, lisades, et varsti pärast plahvatust veendusid politseinikud, et kahtlusalune oli surnud.

Seadusekaitsjad kaalusid kahtlusaluse ohjeldamiseks ka muid võimalusi, nentis Brown, kuid need oleksid politseinikud tõsisesse ohtu seadnud.

Viimastel aastatel on lõhkeseadeldisi käsitsevad ja demineerivad robotid politseijaoskondades tavalisemaks vaatepildiks muutunud, tänu sõjaväevarustuse ülejääke ümber jaotavale USA kaitseministeeriumi algatusele 1033 Program. Umbes 200 nii föderaalse, osariikliku kui ka lokaalse tasandi agentuuri Ühendriikides on selle programmi kaudu saanud vähemalt ühe nn pommiroboti, näitab Bardi kolledži drooniuuringute keskuse mullu avaldatud aruanne.

Ehkki USA sõjavägi on poolautonoomseid droone rahvusvahelises kontekstis kasutanud kaugpommitajatena, võib seekord olla tegu esimese korraga, kus USA politseijõud on kahtlusaluse surmamiseks kasutanud robotit, märkis politoloog ja avaliku poliitika probleeme analüüsiva erapooletu mõttekoja New America strateegiajuht Peter W. Singer.

Singer märkis, et Dallase tulistamisele sarnastes olukordades on lõhkeseadeldisi transportima kohandatud roboteid siiski kuuldavasti kasutanud USA sõjaväelased Iraagis. Oma 2009. aastal ilmunud raamatu „Skeemide sõda: revolutsioon robootikas ja 21. sajandi konfliktid“ (Wired for War: The Robotics Revolution and Conflict in the 21st Century) jaoks intervjuusid läbi viies sai ta teada juhtumist, kus sõdurid kinnitasid jalaväemiini kleeplindiga seireroboti MARCBot külge ja saatsid masina orgu põgenenud mässulist jälitama.

Singer rõhutas, et see juhtus siiski ebatavalises olukorras, kus võitlejad pidid riskide maandamiseks lennult toimiva lahenduse improviseerima.