RIID MAJAS | Kuuse-kooreüraski ja laanerähni suhe ajas loodusemehed tülli
„Meedias on hakanud levima eksitav info, et laanerähn suudab üraski arvukust oluliselt piirata. Meelevaldne on väita, et üks suhteliselt vähearvukas rähniliik, keda Eestis loendatakse umbes 1500 paari, suudab oluliselt mõjutada kuuse-kooreüraski populatsiooni," teatas täna maaülikool.
Maaülikooli metsaentomoloogia dotsent Ivar Sibul selgitas oma avalduses, et laanerähni toiduks on peamiselt suurema energeetilise väärtusega putukate vastsed, kelle hulka kuuse-kooreürask üleüldse ei kuulu.
Mis põhjustas sellise tavapärasest teravamatoonilise avalduse?
Asi selles, et keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna töötaja Rein Nellis edastas möödunud nädalal avalikkusele arvamuse, milles teatas, et laanerähn ehk kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus) on rähnidest kõige kuuselembesem liik ning üraskisöömisvõimest tulenevalt on muu hulgas laanerähnid need, kes üraskite arvukusele olulist mõju suudavad avaldada.
„Laanerähn on rähnidest ainsana spetsialiseerunud üraskite, üraskitõukude ja nukkude söömisele, kusjuures kehtib seos - mida rohkem üraskeid on saadaval, seda rohkem neid ka süüakse. Rähnid mõjutavad üraskite arvukust suurel määral ka kaudselt. Nad eemaldavad üraskitõukude kättesaamiseks kuuselt koore, kuid selle käigus kukub paratamatult osa tõukudest maha, kus neist saavad toituda muud putukad ja linnud," kinnitas Nellis.
Ühtlasi tegi ta toona üleskutse säilitada metsadeskuivavaid kuuskesid ja kaitsta vanasid kuusikuid.
„Keskkonnaamet soovitab jätta osa murust aias niitmata, et õitsevad lilled ja liblikad silmailu pakuks ja elurikkus aias säiliks. Sama soovitus kehtib ka kordades rikkalikuma elustikuga metsade puhul - igal suuremal maaüksusel võiks vähemalt ühel kuuse enamusega eraldisel vanu kuuski hoida," kirjutas Nellis. „Veelgi parem oleks see, kui väike osa metsast jäetakse majandamisest üldse välja ja lastaks laanerähnidel, üraskitel ja kõigil teistel liikidel seal rahus toimetada."
Maaülikooli metsateadlase Ivar Sibula sõnul ei tule aga üraski suure arvukuse korral tema looduslikud vaenlased enam kahjuri tõrjumisega toime.
"Looduses on ikka nii, et looduslike vaenlaste arvukuse tõus on kiiresti ja hulgipaljunevast liigist samm tagapool. Seega ei tasu massilise kahjuripuhangu korral lootma jääda, et loodus saab selle ise koheselt kontrolli alla," selgitab ta.
Ta märkis, et nagu kõik loomad, otsib ka laane- ehk kolmvarvas-rähn toitu sealt, kus seda on kõige lihtsam kätte saada.
„See väike ja haruldane II kaitsekategooria linnuliik eelistab elupaigana hoopis vanu ja kuivanud kuusepuid, kus kuuse-kooreüraski järel on koha sisse võtnud juba surnud puidust elatuvad liigid, näiteks siklased, kes on suurema energeetilise väärtusega ning sellele rähniliigile kergemini kättesaadavad. Kuuse-kooreüraski jaoks on peamine, et puit on värske, seega möödunudsuvised üraskipuud järgmisel talvel enam metsakahjurile huvi ei paku," ütles ta.
Ta kinnitas, et väide, nagu on laanerähn spetsialiseerunud kuuse-kooreüraskite söömisele, ei oma loogilist seost.
„Kuivanud puutüvel toksiv rähn ei söö seal mitte kuuse-kooreüraskeid, kuna neid seal enam pole, vaid kasvavale metsale ohutuid putukaid," ütleb Sibul.
Eesti mandriosas pesitseb viimase hinnangu järgi 2000-4000 paari laanerähne, kuid seegi hinnang võib tänaseks olla juba liialt optimistlik. Riiklikus keskkonnaregistris on arvele võetud 483 laanerähni leiukohta.
