Relsskahur — (raske)relvastuse tulevik
Proovilasku saatis nähtav lööklaine. 10.6 megadžaulise kineetilise energiaga alumiiniumkuuli põrutas käima elektriväli, mis teeb sellest võimsaima seda tüüpi iganes lastud laengu. Masinavärk on osa USA Mereväe relsskahuri arendusprogrammist.
Reaktiiv- ja püssirohuga toimivad mürsud on peamise suurekaliibrilise laskemoonana olnud mereväe arsenalis sajandeid kuid juba mõnda aega on insenerid otsinud lõhkeainete säilitamisega laeva pardal kaasnevate riskide kõrvaldamiseks relsskahurite sarnaseid alternatiive. Dahlgreni arenduskeskuse juhi Charles Garnett’i sõnul on püssirohuga kõmmutamisel oma füüsikalised piirid, viidates maksimaalsetele lõhkelaengute abil saavutavatele tõukejõududele. Relsskahur seevastu suudab ca 20 kilose mürsu lennutada 6 minutiga 200 kilomeetri kaugusele — mis on 10 korda rohkem mereväe peamisest hetkel kasutuses olevast MK 45 kahuri laskeulatusest.
Garnetti sõnul teeb vastupidiselt levinud arvamusele relsskahur siiski elektrikaare õhus tekkides päris kõva välgulöögiga võrreldava raksaka.
Relsskahur on oma nime saanud kahest kõrge juhtivusega relsist, mis moodustavad koos metallmürsu ja toruga ühtse vooluringi. Kui tekib laeng, siis tekitab see võimsa elektromagnetvälja, mis annab mürsule 40 000 kordse raskuskiirenduse (G).
Aerodünaamiline tõuge koos miljoniamprilise vooluga kuumendab kuuli 1000 °C, mis süütab alumiiniumi osakesed ja jätab stardihetkel maha tulejoa.
Tegemist on esimese õnnestunud relsskahuri katsetusega, mis avab reaalsed võimalused 64 megadžaulise energiaga taktikaliselt elujõuliste relvade ehitamiseks.
Käsirelvi ei tasu niipea oodata, seni kui pole leiutatud viisi, kuidas tekitada kompaktses vormis säherdusi tohutuid energiahulki.
