Religioon ei tee lapsi õnnelikuks
Nii vaimsuse isiklikud aspektid (tähendus ja väärtus isiklikus elus) kui ka kogukondlikud küljed (isikutevaheliste suhete kvaliteet ja sügavus) olid laste õnnelikkuse määravateks teguriteks, avastas uuringu üks autoreid Kanada Briti Kolumbia ülikooli teadur Mark Holder Usundilised tavad leiti aga laste õnnetunnet vähe mõjutavat, nendub Holder.
Korrastatud usund on lihtsalt üks ühiskonnastatud keskkondi vaimsuse harrastamiseks või kogemiseks, ning mõned inimesed kinnitavad, et on spirituaalsed, kuid ei vaimustu samas sugugi jumala-kontseptsioonist.
Teised uuringud on näidanud seost hästi kohanenud ja eeskujulikult käituvate laste ja usundi vahel, kuid need asjad ei tähenda tingimata sedasama, mida õnnetunne.
Holderi korraldatud uuringus täitsid 320 last (8–12-aastased) neljast riiklikust tavakoolist ja kahest usundipõhisest koolist kuus eri küsimustikku, mis hindasid nende õnnelikkust, vaimsust, usklikkust ja temperamenti. Lapse õnne ja temperamenti paluti hinnata ka lapsevanematel.
Ka lapse iseloom oli oluline tegur õnnelikkuse määramisel. Konkreetselt olid õnnelikumad lapsed seltsivamad ja vähem ujedad — seda isegi siis, kui autorid võtsid arvesse lapse temperamenditüübi.
Vastupidiselt intuitiivsele loogikale mõjutasid usundilised kombed — kaasa arvatud kirikuskäimine, palvetamine ja mõtlus — lapse õnnelikkust vähe. See tõdemus sisaldab kasulikku teavet lapsevanematele.
“Personaalse tähendusrikkuse edendamine võib olla võtmetegur vaimsuse ja õnne vahelises suhtes,” teatasid uurijad. Strateegiad eesmärgiga suurendada isiklikku tähendusrikkust — näiteks lahkuse ülesnäitamine teiste suhtes ning selliste lahkete tegude, nagu ka ennastsalgavate ja vabatahtlike tegude dokumenteerimine — võivad aidata lapsi õnnelikumaks muuta, usub Holder.
