REISIPÄEVIK: 6. päev — meenutused, Laadoga, võte kaks

5. septembril startis järjekordne üritus seerias "Eesti lipp ümber...". Sedakorda alustati seeriat "Läänemeri", mis tõotab olla nelja-aastane ettevõtmine. Selle aasta eesmärk on sõita läbi Narva Ladoga järve juurde, teha tiir ümber järve, sõita Soome rannikut mööda Helsinkisse ning seejärel Eestisse tagasi. Forte vahendab reisiseltskonna muljeid.

Kuues päev — tagasimeenutused, Laadoga, võte kaks

Hommikul tõdeti taas, et kiriku otsimine võttis ära märgatava osa päevast ning tagasi graafikusse jõudmiseks tuleb jälle natuke kiiremat otsa sõita. Samas, kuna olime üsna lähedal sõjaväeosadele, kus nii Pets kui ka Renku omal ajal teenisid, sai otsustatud ka nendest kohtadest läbi minna.

Esimeses suures asulas, Priozerskis sai taas väisatud rehvikoda, sest eelmise päeva vintsimiste käigus oli kannatada saanud ühe Jimny rehv. Pärast tööd sai väisatud kohalikku kindlust, kus muuseumipidajaks oli kohalik, kes rääkis päris korralikku soome keelt, mis siinpool Karjalat pole üldse mingi ime — põline Soome ala ikkagi. Kindluse ehitamist oli alustatud juba 13. sajandil, viimased osad kuulipilduritele olid tehtud veel Teise maailmasõja paiku. Ka tanke oli näha, küll tõstetud poodiumite peale, aga siiski.

Edasi viis tee Sapjornoje peale, kus Pets tundis kõik kohad ilusti ära — ikkagi kaks aastat oma elust oli ta siin veetnud. Suisa polgukomandörina ühe päeva õppuste ajal. Vanadesse kasarmutesse ta sisse ei saanud, sest väeosa on endiselt aktiivne, aga kui valvur kuulis, et endine kasarmuelanik isiklikult kohal, kinkis vähemalt väeosa juubeli märgi, mida osta ei pidavat saama.

Edasi Pervomaiski peale, kus Renkut juba vana polgukaaslane ootas. Kohtumine oli südamlik ning sõit viis mahajäetud raketibaasi, kus mehed omal ajal poolteist aastat koos aega teenisid. Vaadati üle vanad voodikohad, türm, söökla ja juttu jätkus kauemaks. Kahjuks surus aeg peale ning lepiti kokku, et ööbima minnakse Laadoga äärde.

Pärast kiirteid (vaata ka paari päeva taguseid märkusi kiirteede kohta) jõudsime kaardile märgitud kohta, kus valvur ütles, et tegemist on sõjatsooniga, ning kui ta meid kuhugi laseb, siis ainult maha. Küll aga juhatas ta meid mõni kilomeeter edasi asuvale teele, kust tema hinnangul meie autodega läbi pääseb. Valmistusime hinges juba eelmisest päevast tuttavaks saanud vintsimistöödeks, kuid reaalselt osutus tee üsna läbitavaks ning laagriplatsiks sai kena plats otse järve kaldal, mis isegi pimedas tundus imeilus, järgmisest hommikust rääkimata.