Raskekujulise dissotsiatiivse häire puhul hävib täielikult integratsioon normaalse mälu, identsustunde, vahetute aistingute ja liigutuste kontrolli vahel. Pikka aega on arvatud, et isiksuse mitmesus on talumatu trauma tagajärg. Näiteks laps, keda on seksuaalselt väärkoheldud, võib psühholoogilist pääseteed otsides põgeneda teise reaalsusesse, eraldades end sel viisil pääsmatust olukorrast, vahendavad
.

Kuid üks ajakirjas Current Directions in Psychological Science avaldatud artikli autoritest, Steven Jay Lynn osutab, et sellele teooriale ei ole leitud teaduslikku kinnitust. Kuigi paljusid dissotsiatiivse häire diagnoosiga patsiente on lapsena seksuaalselt väärkoheldud, ei tähenda see veel tingimata seda, et isiksuse mitmesus on just selle konkreetse trauma otsene tagajärg.

Lynn peab hoopis tõenäolisemaks seda, et mainitud häire tekkimist soodustab mitmete erinevate tegurite koosmõju. Üheks põhjuseks võib olla ka valesti läbi viidud psühhoteraapia, mistõttu häire avaldub teraapias kasutatava relaksatsiooni, hüpnoosi või abreaktsiooni tulemusena. Kuna haavatavas olukorras olev inimene on terapeudi poolt kergesti mõjutatav ja dissotsiatiivse häire all kannatavad inimesed haaravad väga kergesti kinni enesesisendustest, võib isiksuse mitmesus alguse saada terapeudi sisendatud ootustest patsiendile. 

Näiteks võib terapeut, kes kasutab hüpnoosi või küsib küsimusi, mis sisaldavad vihjet selle kohta, et patsient peaks vaatama endasse ja uurima ega temas pole mitmeid isiksusi, enese tahtmata aidata häire kujunemisele kaasa. Sugestiivse teraapia tõttu võivad inimesed mõtlema hakata, et neid valdavad segased ja muutlikud tunded ja impulsiivsed teod on põhjustatud sellest, et nende kehas tegutseb üheaegselt mitu isiksust. “Kui su terapeut püüab sind veenda selles, et sul on isiksuse mitmesus, siis peaksid sa otsima uue terapeudi,” hoiatab Lynn. 

Lisaks aitab isiksuse mitmesuse häire kujunemisele kaasa probleemne ööuni (mis võib olla samuti traumaga seotud). Kuna unehäired ja väsimus on sümptomid, mis ühendavad pea kõiki dissotsiatiivsete häirete all kannatavaid inimesi, peab Lynn just kvaliteetse une puudumist selle häire üheks olulisemaks valu- ja alguspunktiks. Uneprobleemid võivad olla üheks põhjuseks, miks inimesed nii kergesti enesesisendusele vastuvõtlikuks muutuvad. Juba üks magamata öö võib ka tervetel inimestel tekitada dissotsiatiivseid kogemusi. 

Kuid antud uurimistööga ei pretendeeri teadlased sugugi ainumale tõele, vaid loodavad pigem ärgitada ka teisi teadlasi selgitama, kui suurt rolli mängib une puudus dissotsiatiivsete häirete tekkimises. Kahjustavad ju väsimus ja unehäired kognitiivseid protsesse teatud astmel sel määral, et inimene viibib justkui udus. Nii muutub mälu häguseks, hajub tähelepanu, kaob teadlik kontroll liigutuste ja aistingute üle ning inimene muutub kergesti mõjutatavaks.