„Puhtad ruumid" näitavad riigi tehnoloogilist taset
Kui kõik ausalt ära rääkida, ei jäta me endast sugugi atraktiivset muljet. Bluffida siiski ei saa ja seepärast alustangi ikka sellest, mis meil põhiline: food and wood. Toit ja mets - need kaks ressurssi ja nende töötlemisoskus on Eestile ürgomased ja minu meelest ka väga heal tehnoloogilisel tasemel.
Edasi tuleb kindlasti mainida metal engineering and electronics, kuid tõe huvides tuleb lisada, et mõlemal juhul on enamasti tegemist allhankega, milleks elektroonika puhul on assembling ehk kokkupanemine.
Kergelt saab puudutada ka keemiatööstust ning põlevkivi kui selle ressurssi, aga mitte eriti, sest põlevkivi me põletame ju põhiliselt elektriks. Et mitte väga vanamoodsalt mõjuda, jätan tekstiilitööstuse vahele ja jõuan sujuvalt IKT juurde. Siin saab muidugi veidi laiutada ja öelda, et oleme juhtiv e-riigi lahenduste looja ja kasutaja, et meie poiste loodud on Skype. Samas - mahu poolest on Eesti IKT sektor tagasihoidlik ning teenindab põhiliselt siseturgu.
Mis siis veel? Loomulikult ehitusmaterjalid, veidi paberi- ja tselluloositehnoloogiat. Aga kuhu jäävad materjali- ja biotehnoloogiad, mis on meie teadus-arendustegevuse ja innovatsioonistrateegia prioriteetsed valdkonnad? Loomulikult tuleb neid mainida, kuid me ei saa öelda, et need on Eestit iseloomustavad tehnoloogiad. Biotehnoloogiaga tegeleb ligikaudu 50 ettevõtet, materjalitehnoloogiatele orienteeritud firmad võib üles lugeda ühe käe sõrmedel.
Omal ajal jaotati riike nende tehnoloogilist võimekust silmas pidades agraar- ja tööstusmaadeks, tänapäeval on selleks aluseks tootmisprotsessi sisend: kas materiaalne tooraine või teadmised ehk siis kas tootmisele orienteeritud või teadmistepõhise majandusega riik.
Enamik tootmistehnoloogiaid, mis töötlevad toorainet füüsiliselt või keemiliselt, on tänapäeval välja arendatud täiuslikkuseni. Nende rakendajad peavad konkurentsi tõttu arvestama suhteliselt tagasihoidliku võimalusega toota lisandväärtust, selle koore võtab endale tehnoloogia looja ja väljaarendaja. Seega saab riike jaotada ka selle alusel, kas nad on tehnoloogia loojad või selle rakendajad. Loomulikult ei ole mõistlik asju ise välja mõelda, kui see mujal juba tehtud. Sel juhul räägime tehnoloogia siirdest. Selge on see, et kõige suuremat lisandväärtust naudivad need, kes toovad turule uusi tehnoloogiaid, mida turg vajab.
Millised on siin Eesti võimalused ja mis meid eeskätt peaks huvitama? Arvan, et moodsas ühiskonnas, kus inimeste solidaarne heaolu on rajatud tarbimise maksustamisele, on vaja eeskätt kõrgelt makstud töökohti. Kõrgelt makstakse arendustöötajatele, kes töötavad uute tehnoloogiate loomise alal ja kes omavad loomulikult vastavat kvalifikatsiooni, kuid miks mitte ka vastava kvalifikatsiooniga tootmistöölistele. Samas ei teki sellised töökohad iseenesest, vaja on eeskätt investeeringuid ja infrastruktuuri.
Üheks moodsa tehnoloogia infrastruktuuriks on näiteks „puhas ruum" - clean room, kus tänu filtritele ning ventilatsioonisüsteemile puuduvad tolmuosakesed. Selliseid ruume on vaja mikro(nano)elektroonika toomisel, täppisaparatuuri koostamisel, materjalitehnoloogias, biotehnoloogias jne. Puhta ruumi ruutmeetrite arv ning puhtusaste on riigi tehnoloogilise taseme üheks konkreetseks näitajaks. Minu andmetel sellised tööstusliku otstarbega ruumid Eestis puuduvad, kui mitte arvestada mõnd meditsiiniseadmete koosteallhanget tegevat väikeettevõtet.
Põhjus on väga lihtne - puhta ruumi väljaehitamine on kallis ning see iseenesest ei tooda mitte midagi. Räägitakse, et kui Iirimaa soovis omal ajal saada riiki moodsat tehnoloogiat valdavaid investoreid, arendati riigi kulul välja just neid puhtaid ruume sisaldavad tootmishooned, kuhu Intel tõi sisse mikroprotsessorite tootmistehnoloogia. Loomulikult ei teinud iirlased seda lihtsalt niisama, neil oli selle taga plaan, mida nad nimetavad Iiri tehnoloogiapoliitikaks. Samuti võib huviga lugeda Soome jpt riikide tehnoloogiapoliitikatest.
Kas ei tasuks hästi läbi mõelda ka meie võimalusi ja vajadusi tehnoloogia ja sellega seonduva infrastruktuuri alal? Siis saaks välismaistele huvilistele öelda: meil on küll food ja wood, aga hakkame tegema veel seda ja seda ja seda...
(Madis Võõras on EASi direktor tehnoloogia arenduse alal.)
