Psühhopaate toodab pärilikkus, mitte keskkond

 (53)
Psühhopaate toodab pärilikkus, mitte keskkond
Foto: Ilmar Saabas

Teadlased on kindlaks teinud bioloogilised erinevused ajus, mille alusel saab psühhopaate ülejäänud inimestest eristada. Avastus annab lootust, et koledat haigust on edaspidi võimalik tuvastada eos, enne kui toime pannakse mõni ilge roim.

Ajutomograafi-uuringute abil leiti, et psühhopaatidel on seos kahe ajupiirkonna vahel, mis käitumist ja agressiivsust kontrollivad, teistsugune; see võikski selgitada nende agressiivset käitumist, vahendab Daily Telegraph.

Psühhiaatriadoktor Michael Craig ütleb, et kui aju ehituse seos psühhopaatiaga leiaks tõestuse, võiks sellel olla kaugeleulatuvad tagajärjed psühhopaatide diagnoosimise ja uute ravimeetodite vallas.

"Kui neid tulemusi on võimalik laiaulatuslikumate uuringutega kinnitada, ei saa nende tähtsust kuidagi alahinnata," rõhutab ta. "Selgepiirilise struktuurilise puude olemasolul psühhopaatide ajudes oleks tohutu tähendus arstidele, teadusuurijatele ja kriminaalõigussüsteemile."

Kuritegelikud psühhopaadid, keda Hollywoodi filmides kujutatakse selliste tegelastena nagu Hannibal Lecter, on ühiskonnavaenulikud inimesed, kellel puudub emotsionaalne empaatia. Nad võivad tappa ja vägistada vähimatki kahju- või süütunnet ilmutamata.

Näiteks Ühendkuningriigis moodustavad psühhopaadid oletatavasti umbes 15% kinnipeetavatest; psühhopaatidest kurjategijad sooritavad poole rohkem roimasid kui need, kellel seda vaimset häiret ei ole.

Seotud lood:

Craig uuris koos kolleegidega Londoni King's College'is üheksa kinnipeetava psühhopaadi aju anatoomiat. Katsealused olid olnud süüdi mõistetud selliste üleastumiste eest nagu mõrvakatse, tahtlik tapmine, korduv vägistamine koos kägistamisega ning volitamata vangistamine.

Uuringu ajal ei kandnud ükski neist vanglakaristust. Nende ajusid skanniti võimsa uue tehnoloogia, difusioontensor-tomograafia (ingl diffusion tensor magnetic resonance imaging, DT-MRI) abil. Seejärel võrreldi tulemusi normaalsete vabatahtlike omadega, kes olid sama vanad ja sama kõrge IQ-ga.

Uurijad avastasid suuri anomaaliaid psühhopaatide aju valgeaine "kaabelduses", mida tähistatakse lühendiga UF (lad uncinante fasciculus) ja mis ühendab selliseid ajupiirkondi nagu mandelkeha (lad amygdala) ja orbitaal-frontaalkoor (lad cortex orbitofrontalis).

Ajakirjas Molecular Psychiatry avaldatud uurimuse kohaselt leidus rängema psühhopaatiadiagnoosiga isikutel selles kanalis rohkem rikkeid. Mandelkeha seostatakse emotsionaalsete reaktsioonidega nagu hirm ja agressiivsus, orbitaal-frontaalkoor on aga piirkond, mis osaleb oluliste otsuste langetamisel.

"Aju nende piirkondade vahel peab olema side, mis tegeleb emotsioonidega ja emotsioonide ohjamisega. Küllap kujutate ette, millised probleemidvõivad tekkida, kui see ei funktsioneeri," ütleb Craig.

Ehkki psühhopaatia on tugevas seoses kuritegeliku käitumise ja korduva retsidivismiga, pole selle bioloogilisi aluseid seni mõistetud. Samuti rõhutavad mõned uurijad käitumise selgitamisel eelkõige ühiskondlike põhjuste tähtsust. Keegi polnud seni uurinud "ühenduvust" konkreetsete ajupiirkondade vahel, mida psühhopaatia mõjutavat paistab.

Craig usub, et tema tulemused annavad mõista, et psühhopaatidel on ajus bioloogilised erinevused, mis võivad määrata nende käitumist ja võimaldada paremat arusaamist kuritegelikust psühhopaatiast.

"See uurimus on osa jätkuvast uurimisprogrammist, mille eesmärk on välja selgitada kriminaalse psühhopaatia bioloogilised alused. See tõstab esile põnevaid arenguid ajutomograafias nagu DT-MRI, mis pakuvad praegu neuroloogidele võimalust liikuda sidusama arusaama poole potentsiaalsetest ajusisestest võrgustikest, mille toimimises peitub psühhopaatia olemus - ja võimalik, et selle vaimse häire ravimise poole."

Uurimuse kaasautor Declan Murphy ütles, et tulemused pakuvad seni kõige veenvamat tõestust hüpoteesile, et psühhopaatia põhjustajaks võivad olla anomaaliad ajuanatoomias.