Kristlased vaatlesid alates 381. aastast Ida-Rooma keisririigis tasapisi levima hakanud manihheistide kogudusi umbusuga.

Nad pidasid selle jüngreid uskmatuteks ja tõenäolisteks spioonideks, kuna usund pärines keisririigi suurima vaenlase Pärsia impeeriumi territooriumilt.

50 aastat enne seda oli Rooma keiser lasknud end ristiusku pöörata, kuid noor kristlik kirik ei tundnud ikkagi, et kristlus oleks rahvahulkades kindlalt juurdunud. Seetõttu pöördus kirik keiser Theodosius I Suure poole ja palus tal manihheismile lõpp teha.

Keiser oli innukas kristlane ja andis seetõttu 382. aastal välja käsu manihheistidest mungad hukata. Hiljem karmistas ta korraldusi veelgi, keelates kõik paganlikud kombetalitused – isegi koduseinte vahel.

Sestsaadik pidi roomlaste seas valitsema austus kristliku jumala ja Jeesuse vastu.

Jumal rääkis 12aastase poisiga

Manihheismi rajanud ja sellele nime andnud Mani oli selleks ajaks üle 150 aasta surnud. Ta sündis 216. aastal pKr Tigrise jõe kaldal asuvas Mardinu linnas ja rääkis hiljem oma õpilastele, et sai oma esimese ilmutuse lapsena.

12aastane poiss oli saanud peapesu joonistamise ja maalimise eest, mis juudi-kristlikus sektis, kus ta üles kasvas, oli rangelt keelatud. Pärast seda istus ta jõekaldal ja vaatas alla vette, kui tema peegelpilt äkki rääkima hakkas.

"Ole tervitatud, Mani! Ja tervitused Ainsamalt, kes mind saatis. Joonista, mida õigeks pead. Isik, kes mind saatis, ei karda rivaale, sest kogu ilu on peegeldus Tema ilust." Peegelpilt käskis Manil käia prohvetite jälgedes ja levitada jumala sõnumit kõikjal maailmas, kuid ta pidi ootama otsustavat märguannet.

"Aeg ei ole veel käes. Sa oled veel liiga noor." 12 aastat ootas Mani kannatlikult, kuni ingel uuesti ilmus: "Issand käsib sul nüüd levitada tõde teistele ja teha seda maksimaalse pingutusega."

Prohvet saab endale esimesed jüngrid

24aastane Mani jättis range sektiga peagi pärast seda hüvasti. Pärast nelja päeva pikkust reisi istus ta tänapäeva Bagdadi lähedal Ctesiphoni linnas puu varjus. Harjumuspäraselt võttis ta oma keebi alt värvid ja hakkas maalima säravaid ning värviküllaseid pilte lilledest, loomadest ja inimestest.

Ta ei maalinud ega rääkinud aga kõigest järjest suureneva pealtvaatajaskonna lõbustamiseks. Ta oli endale esimesi jüngreid värbamas.

Mani ei ülistanud vapraid sõdalasi ega rikkust ja au. Uus prohvet selgitas selle asemel, et puhas hing, mida sümboliseerib valgus, on lõksus ebapuhtas kehas. Samuti kutsus ta publikut üles mitte valetama, varastama või teesklema – seda kõike selleks, et valgus võidaks, kui saabub viimne kohtupäev.

Need süütud sõnumid polnud Pärsia impeeriumis 240. aasta paiku kaugeltki ohutud.

Kuningas Ardashir oli prohvet Zarathustra õpetust järgiva religiooni zoroastrismi pooldaja ja andnud selle preestritele privileegid. Kohtud ja koolid allusid selle religiooni preestritele, kes muutusid impeeriumi teiste uskude vastu järjest agressiivsemaks. Juudi sünagoogid olid keelustatud ja preestritel olid kõikjal spioonid.

Mani ei viibinud Ctesiphonis kaua, enne kui tema ja ta vastleitud jüngrid liikvele läksid. Nad tegid misjonäritööd paljudes Pärsia impeeriumi osades, jõudsid praeguse Armeenia, Türgi ja Afganistani kaugeimatesse nurkadesse ning pöörasid paljud uude usku.

Mani seilas ka üle India ookeani Induse jõe suudmes asuvasse Debi linna. Deb oli tollal oluline kaubanduskeskus, kus kohtusid kümned kultuurid. Linnas elasid kristlased, juudid, budistid ja zoroastristid rahumeelselt külg külje kõrval ning õpihimulise Mani jaoks oli see õnnelik aeg.

Ta kohtus kõigi uskude õpetlastega ja sai neilt inspiratsiooni – seda määrani, et manihheismi vaenlased süüdistasid hiljem, et tema religioon on erinevate sõnumite segapuder.

Isegi Mani ütles, et jumal on saatnud oma sõna levitama mitu sõnumitoojat – Buddha Indiasse, Zarathustra Pärsiasse ja Jeesuse Palestiinasse –, kuid et jumal on tema välja valinud religioonide heade külgede kombineerimiseks ühte õpetusse.

Kuningas kaitseb Manit

Manil oli tervendaja maine ja legendi kohaselt ravis ta terveks Pärsia kuningakoja liikme. Tänutäheks andis prints Peroz Manile kirja kutsega audientsile Pärsia uue valitseja Šapuri juurde. See dokument lubas Manil ka ohutult läbi impeeriumi liikuda.

Ühel 242. või 243. aasta päeval toimuski Mani visiit kuningas Šapuri juurde, kes valitses impeeriumi, mis oli nii suur ja tugev, et isegi võitmatud roomlased selle armeed kartsid. Kuulujutud Mani ideedest käisid loomulikult tema ees ja sobisid kuningas Šapurile suurepäraselt.

Tal oli just nimelt tarvis religioosset vastukaalu zoroastrismi preestritele, kes olid anastanud rikkuse ja võimu ning püüdnud isegi mõjutada õigusjärglust kuningakojas. Pärast seda päeva oli Manil alaline koht kuninga nõuandjate hulgas ja tal lubati misjonitööd teha.

"Ükski käsi ei tohi sinu vastu tõusta," lubas Šapur. Ometi ei lasknud ta uude usku pöörata ennast, küll aga oma kaks venda ja noorima poja.

Aeg kuningakojas oli Mani jaoks kõige produktiivsem ja ta kirjutas ning illustreeris seitse või kaheksa raamatut, enamik aramea keeles.

Mani oli tegelikult otsustanud, et tema religioon peaks olema kirjalik. Ta pidas suureks veaks, et Jeesus ei olnud raamatuid kirjutanud, vaid oma õpetust ainult suuliselt edasi andnud. Seetõttu olid Jeesuse õpetused kadunud või moonutatud.

Mani vaenlased said punkti kirja

Templites hakkasid zoroastrismi preestrid üha enam oma rahulolematust ilmutama. Nad kartsid, et kuningas Šapuri heatahtlikkus Mani suhtes kahjustab nende endi mõjuvõimu. Liikvele läks kuulujutt, et Mani oli võtnud sõna Pärsia traditsiooni vastu, kus vend abiellub õega, mida ka kuningas Šapur ise oli teinud.

Rahulolematu oli ka sõdalaste klass, kellel ei olnud usku sellisesse rahuprohvetisse nagu Mani, vaid rohkem zoroastrismi preestritesse, kes olid alati vallutatud territooriumid deemonitest ja valejumalatest puhastanud.

Peagi hakkasid puhuma neid soosivad tuuled. Kuningas Šapur esitas nimelt väljakutse Rooma keisririigi autoriteedile Lähis-Idas, mis sundis 260. aastal Rooma keisrit Valerianiust 70 000 leegionäriga sõtta astuma.

Mani järgnes kuningas Šapurile sõjakäigul, kuid sõjas kippusid agressiivsete zoroastrismi preestrite nõuanded kuningale rohkem meele järgi olema.

Mani mõjuvõim kahanes märkimisväärselt ja see muutis zoroastrismi järgijad, eriti ülempreester Kartir Hangirpe julgemaks. Ta süüdistas nüüd avalikult mitte ainult manihheiste, vaid ka budiste ja kristlasi ebausaldusväärsuses ja reeturluses.

Kaks armeed kohtusid tänapäeva Türgis asuva Edessa juures, mille tulemuseks oli roomlaste ränk lüüasaamine. Roomlased kaotasid kõik 70 000 leegionäri, kes tapeti või võeti orjaks. Samuti vangistati keiser Valerianus, hoolimata lubadusest tal ohutult lahkuda.

Ajaloouurijad arutlevad ikka veel, kas rooma ajaloolasel Lactantiusel oli õigus, kui ta kinnitas, et Valerianus piinati surnuks. Nad ei kahtle aga selles, et keiser suri vangistuses.

Mani mõisteti surma

Kuningas Šapur suri ootamatult 272. aastal. Mani reisis ringi ja tegi misjonitööd sellal kui troonipärija Hormizd I kuningaks sai.

Manihheistid tundsid ennast ikka veel turvaliselt, kuna uus kuningas oli alati olnud üks Mani toetajatest. Kuid Hormizd suri aasta pärast ja tema asemel krooniti Pärsia kuningaks tema vend Bahram. Bahram ei olnud manihheiste kunagi pooldanud ja tema valitsemisajal lubati ülempreester Kartir Hangirpel lõpuks otseselt manihheistide ja Mani enda kallale minna.

Mani oli teel praegusesse Armeeniasse, kui sõnumitooja talle järele jõudis kuningas Bahrami teatega, et too soovib tema kohalolu kuningakojas Gundeshapuris.

Mani naasmine rõõmustas väga linnakodanikke, kuna ta oli olnud oluline isik. Kuid erinevalt sellest oli meeleolu troonisaalis vaenulik.

Ülempreester Kartir Hangirpe esitles Manile pika süüdistuse, mille kohaselt teda süüdistati salajases kristluses, venna-õe vahelise abielu ja ühiskonna kastidesse ning klassidesse jagamise vastu olemises.

Mani kaitses ennast süüdistuste vastu tuliselt, kuid kohtunikuks oli kuningas Bahram ja Mani saatus oli otsustatud, kui kuningas teda kärsitult katkestas:

"Sa ei ole enam teretulnud. Mida sa õigupoolest tegelikult väärt oled? Sa ei võitle ega pea jahti."

Legendi kohaselt olevat Mani küsinud, mida kurja on ta teinud, ning osutanud sellele, et ta on näidanud oma võimet elusid päästa, millele Bahram, viidates oma isa ja venna surmale, vastas: "Sa kutsud ennast tervendajaks, kuid ravida sa küll ei oska!"

Mani viidi otsejoones vangistusse, pandi ahelatesse ja teda näidati publikule pilkamiseks ja naeruvääristamiseks.

Allikad väidavad, et osana karistusest lasti Manil nii aeglaselt kui võimalik nälga surra. Tal kulus suremiseks 26 päeva. Seejärel torkasid hukkajad hõõguva raudora läbi tema keha, nülgisid ja tükeldasid tema laiba ning riputasid kehaosad linnavärava kohale.

Kristlased kiusasid jüngreid taga

Hoolimata prohveti surmast jätkasid jüngrid tema õpetuse levitamist. Kuid eriti Pärsias olid nad tugeva tagakiusamise objektideks. Pärsia kuningad tapsid üksteise järel Mani asemele tulnud kuus manihheistide juhti.

3. sajandi lõpus jõudis manihheism ka Euroopasse, kuid olgugi et religiooni jüngreid oli suhteliselt vähe, jälitasid roomlased ja hiljem kristlased neid ka siin.

Manihheismi peeti kristlike tõekspidamisi teotavaks ja ähvardavaks, kuna see ei järginud kiriku doktriine.

Kui noor katoliku kirik 385. aastal hukkas oma esimese ketseri, Avila piiskopi Priscillianuse, leiti ta süüdi olevat näiteks nõidumises ja manihheismis.

Euroopas hävitati manihheism 6. sajandi jooksul, samas oli see usk osades Hiina piirkondades levinud kuni kuni 14. sajandini.

Artikkel prohvet Manist ja tema usust ilmus ajakirja Imeline Ajalugu 2012. aasta maikuu numbris. Lugu oli kuuel leheküljel ning rikkalikult illustreeritud.