Peagi avastasin, et mu vanaisa, lugupeetud akadeemik Agu Laisk, on juba midagi väga sarnast kirjutanud. Egas midagi, eks see kinnitab taaskord, et "Laisad pead, samad mõtted" ja proovin samale teemale natuke teise vaatenurga alt läheneda.

Lisaks armastusele krimilugude vastu ühendab mind ja vanaisa ka suur armastus teaduse vastu. Ometi oleme täiesti erineva generatsiooni ja valdkonna teadlased ning näinud teadust täiesti erinevatel ajastutel ja erinevate nurkade alt, rääkimata sellest, et ega me kumbki väga hästi aru ei saa, millega teine tegelikult tegeleb. See tähendab, et teaduses peab olema midagi universaalselt paeluvat - täpselt nagu kriminaalromaanideski.

Ühes heas krimiloos on kaasahaarav süžee, intrigeeriv probleem või müsteerium, huvitavad tegelased, maaliline tegevuspaik ja viimaks loogiline ent siiski ootamatu lõpplahendus. Kõik need elemendid on olemas ka minu igapäevatöös ja -elus. Võib-olla mitte päris samal kujul, aga emotsiooni saab kätte küll ja see on kindlasti üks põhjustest, miks lisaks bakalaureuse- ja magistrikraadile olen läbinud ka doktorantuuri, järeldoktorantuuri ning plaanin akadeemilises teadusmaailmas ka edaspidi toimetada.

Minu teadustöö keskendub naise viljakuse ja viljatusega seotud tunnuste ning haiguste geneetika uurimisele. Need tunnused ja haigused on pikalt olnud liiga vähe uuritud, kuid TÜ Eesti geenivaramu sarnaste suurte biopankade abil on selles valdkonnas viimastel aastatel toimunud olulisi arenguid, kuhu ka meie, Eesti teadlased oleme oma uuringutega panustanud. Seega on minu igapäevatööks ja lahendamist vajavaks müsteeriumiks nende tunnuste ja haigustega seotud geneetiliste riskifaktorite leidmine - seda saab võrrelda kild-killu haaval suure pusle kokkupanemisega või juhtlõngade abil mõrva lahendamisega. Mõni kild ei sobitu tervikuga, mõni juhtlõng viib eksiteele, mõni ilmselge kahtlusalune pole tegelikult asjaga üldse seotud ja nagu ikka, on tee lahenduseni palistatud raskuste, tagasilöökide ja koomiliste vahejuhtumitega.

Krimiloo tegelasi viib mõistatuse lahendamine tihti mitmesugustesse põnevatesse paikadesse ja kuna geneetilise epidemioloogia (teadusharu, mis uurib, kuidas geneetilised faktorid mõjutavad haigusriske) uurimisvaldkonnas tehakse tihedat koostööd teadlastega üle maailma, on seda juhtunud ka minuga. Igapäevaselt toimetan mõnusalt rahulikus ja koduses Tartus, kuid olen saanud koosolekuid pidada vikerkaarevärviliste ülekäiguradadega Vancouveris ja parimate kalatakodega San Diegos ning esineda ettekannetega romantilises Veneetsias ja põhjamaises Göteburgis. Minu järeldoktorantuuri juhendas Oxfordi ülikooli professor Cecilia Lindgren, mistõttu olen saanud jalutada maalilistel Oxfordi tänavatel, kus on filmitud ka mõned mu lemmikud kriminaalseriaalid "Inspektor Morse", "Lewis" ja "Noor inspektor Morse". Nüüd neid sarju vaadates olen saanud mitmeid kordi kiljatada "Ma olen siin tänaval käinud! Ma tean, kus see maja on!".

Krimiloos ei tegutse uurija kunagi päris üksi ja nii on see ka teaduses. Probleemide lahendamisel on abiks kolleegid ja tudengid, sest head teadust üksinda ei tee. Pean end selles osas väga õnnelikuks, kuna juba bakalaureuseõpingutest saadik on mul olnud võimalik koos töötada toredate, lahkete, toetavate ja inspireerivate inimestega. Suureks eeskujuks on eriti naiskolleegid, kes näitavad, et samaaegselt on võimalik teha nii tipptasemel teadust kui olla pereinimene. Kolleegidelt ja juhendajatelt olen lisaks teaduslikele tarkustele õppinud ka väga olulisi inimlikke väärtusi ja seda, et kuigi vahel on vihasekstegevalt keeruline, tasub alati olla positiivselt meelestatud, viisakas ja järjekindel. Senini on selline strateegia mind teaduses ka kenasti edasi aidanud, sest pettumusi võib ette tulla palju: äraütlevad vastused artiklitele ja rahataotlustele; analüüsid, mis ei anna tulemusi; hüpoteesid, mis ei pea vett. Esimene kord, kui mu artikkel ajakirjast tagasi lükati, ma nutsin. Teine kord nutsin natuke vähem. Nüüd, umbes 10 aastat hiljem tean, et see on osa teadusest, võtan seda kui väljakutset ja proovin lihtsalt edasi.

Ilmselt see ei oleks nii lihtne, kui teadus poleks nii põnev. See adrenaliinitulv ja elevus, mida tunnen tulemusi oodates ja tõlgendades, on võrreldav sellega, mida tunnen Brasiilia jiu-jitsu treeningutel, kui vastasega piltlikult öeldes elu eest parema positsiooni ning alistuse nimel võitlen (ka detektiivid peavad vahel natuke madistama). Erinevalt jiu-jitsust ja mõnest karmimast kriminaalromaanist teaduses õnneks keegi mulle pähe ei istu ning osavalt paigutatud käe- või jalalabaga ära ei kägista. Seega jääb puhas elevus, mis vahel sunnib hiliste õhtutundideni arvutiekraani jõllitama, kuniks kauaoodatud analüüsitulemused ekraanile kuvatakse. Täiesti omaette rahulolu pakub see, kui meie analüüside tulemusel on tõepoolest natuke rohkem teada mõne haiguse geneetilistest põhjustest, sest ühel päeval võib see teadmine aidata kedagi paremini ravida, diagnoosida või hoopis haigust ennetada.

Kuid positiivne emotsioon võib tulla ka täiesti ootamatust kohast. Mitte väga palju aega tagasi rääkisin ühel konverentsil raseduskatkemiste geneetilistest põhjustest ja pärast ettekannet tulid minu juurde täiesti võõrad naised, kes tahtsid oma lugu ja kogemust jagada ning avaldasid heameelt, et lõpuks ometi tegeleb keegi selle teemaga. Kuigi alguses ehmatas mind selline tagasiside tulv, sest raseduskatkemised on pikalt olnud teema, millest avalikult ei räägita, näitas see, et vahel võib teadusest kasu olla ka puhtalt sellega, kui mingi teema saab tähelepanu. Raseduskatkemistest ja sel teemal tehtavast teadustööst rääkimine aitab seda läbielanud naiste kogemust normaliseerida ning teatavat lohutust pakub neile ka teadmine, et raseduse katkemine on paraku väga sagedane ning nad pole üksi. Seega on teadlastel oluline roll ka teadlikkuse suurendamisel ja nii nagu kirjanik, peab ka teadlane rääkima huvitava loo.

Lugude kõige tähtsamaks ülesandeks on emotsioonide tekitamine. See on ka ilmselt üks põhjus, miks jätkuvalt teen teadust samasuguse kirega, nagu kunagi lapsena krimijutte lugesin. Jah, teadusmaailm võib kohati olla tüütu, frustreeriv ja pettumustvalmistav, kuid samas on selles palju rõõmu ja elevust ja ägedaid inimesi, nalja ja naeru, väljakutseid ja põnevust, ning mis kõige tähtsam - kunagi ei hakka igav!

"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.