Probleem musta kullaga: vaade naftatipult

Peak Oil’i teooria ennustab meile lähemaks tulevikuks, et toornafta ja selle asendajate kättesaadavus stabiliseerub mõneks aastaks tipu tasemel enne lõplikule languskursile asumist.

2008 aasta lõpuks oletatakse hinna jõudmist ca 150 USD/barrel. Hind saab edaspidi olema suurelt üles-alla kõikuv, sest liigub agoonias maailmamajanduse tõuse ja mõõnasid järgides.

Ettevõtted, mille tegevuses on suur osakaal tööjõukuludel ja logistikal, mille toore tuuakse kaugelt ja töömahukas toodang turustatakse samuti kaugele, satuvad kõigepealt raskustesse.

Eelise saavad vähese energiatarbega, lähimale turule ja toormele orienteeritud firmad. Hakkab lagunema seniste tõmbekeskuste toime, mis rajanes tsentraliseeritud suurtootmiste nõudlusel kokku kuhjunud tööjõule.

Inimesed kellel on võimalus, hakkavad liikuma ära maale. Üha vähem on maainimesi linnades tööl, kuna uut väärtust omandav maaelu vajab rohkelt tööjõudu. Tavaliseks saab hoonete või väiksemate hoonetekogumite autonoomne, taastuvenergia allikail põhinev energiavarustus.

Suurlinnades, eelkõige nende lähistele ehitatud äärelinnades, langeb kiirelt kinnisvara väärtus, sest autoga kaugelt tööl käimine muutub mõttetuks luksuseks. Kallinevad lisaküttevõimalustega korterid väikelinnades, maamajad ning metsa- ja põllumaad. Langeb luksuskaupade ja tõuseb tööriistade müük.

Vaikselt hääbuva kaubavalikuga supermarketite asemele hakkavad taas ilmuma hajali pisipoed ja käsitöökojad. Arenema hakkab kohalike toiduainetega kauplemine turgudel, naturaalkaubandus, energiasäästlik (mahe)põllumajandus ja spontaanne ühistuline tegevus.

Globaalsete majandussidemete taandarengu taustal hakkavad inimeste väärtushinnangud ning elustiil sarnanema viimase maailmasõja eelsete perioodidega, kuigi ühendatuna parema tehnilise varustatuse ja infotehnoloogiatega. Seniselt arengumajanduse mudelilt hakkab ühiskond liikuma jätkusuutliku majanduse mudelile. Musta kulla kõrval läheb taas hinda must muld.

Kui vaadata meie tsivilisatsiooni ca 5000 aastast ajalugu ja võimalikku, loodetavasti vähemalt sama pikka tulevikku, siis naftaajastu eaks pakutavad 200 aastat on sellel ajaskaalal vaid imelühike, kuigi ere välgatus. Saudi-Araabia endine kuningas Fahd on seda kirjeldanud järgmiselt: “Minu isa sõitis kaameliga, mina uhkeldasin nooruses oma sportautoga, minu poeg reisib ringi oma reaktiivlennukiga aga minu pojapoeg hakkab taas kaameliga sõitma. See ring on lihtsalt täis.“

Kindlasti ei suuda mitte kõik eelkirjeldatud tulevikuvõimalustele nii stoilise rahuga vaadata ja mõned ei tahaks neid ehk üleüldse omaks võtta. Lõpliku tõena ei peagi ühte teooriat võtma. Kuid paanika õhutamise või silmad kinni salgamise asemel tuleb alati kasuks kõigi tõenäoliste võimalustega arvestamine. See aitab teha õigemaid arenguotsuseid nii üksikisiku, omavalitse kui riigi tasemel.