XX sajandi alguses astus progressi energiasisendina esikohale nafta, mis oli lihtsamalt käideldav ja kättesaadav ning mahuühiku kohta kõigist senituntuist oluliselt kõrgema energiasisaldusega. Sisepõlemismootori ja uue kütusega sai progress sisse tõelise hoo.

Naftal baseerub täna Põhja-Ameerika ja Euroopa heaoluühiskond ning kõik selle imed, sukkpükstest kiirteedeni. Sisuliselt ei ole võimalik leida meie moodsas elukeskkonnas eset, mis ei oleks tehtud kas otseselt naftast või naftat kasutades.

Transport ja kütused teevad võimalikuks tootmise tohutu kontsentreerumise koos toorainete kohaleveo ja valmistoodangu laialiveoga. See omakorda üha suuremate linnade tekkimise, mis aina laienedes nõuavad autotranspordi kasvu jne.

Meie tänane sõltuvus naftast on aga veelgi põhjalikum, sest me sisuliselt ka sööme naftat. See ei ole trükiviga. XX sajandi keskel teoks saanud nn roheline revolutsioon tähendas seda, et 3-4 välja süsteemis põlluharimiselt sai üle minna nn põllumajanduslikule suurtootmisele.

Tänu naftal ja gaasil põhinevatele väetistele, fungitsiididele, pestitsiididele, põlluharimistehnikale jms on põllumaad igal aastal kasutuses ja annavad varasemast mitu korda rohkem saaki. Just nii lisandunud toiduainete ilmumise tõttu on planeedi rahvaarv saanud ületada 6,5 miljardi piiri. Samas kasutatakse arenenud riikides täna toiduainete energiasisalduse ühe kalori kasvatamiseks juba keskmiselt 10 kalorit fossiilkütuseid. Näiteks sealihas on see suhe koguni 1/400.

Maailma summaarne naftanõudlus kasvab koos maailma majandusega ja tõuseb aastas ca 1,5 miljoni barreli võrra päeva kohta. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) hinnangul peaks nõudlus käesoleval aastal jõudma 88 miljoni barrelini päevas. See on 219 000 tsisterni päevas ehk 2,2 liitrit planeedi asuka kohta. Eestimaalastele tegelikult ca 8,5 liitrit.

Tänaseks on USA-st saanud maailma suurim nafta importija, tõeline naftasõltlane, kes 306 miljoni elanikuga tarvitab ära 25 protsenti kogu maailmas toodetavast naftast. Aasia kiirelt kasvavad majandused, kus ligi kolm miljardit inimest pürgivad sama kõrge elustandardi poole, kasutavad ära teise 25 protsenti. Hiina ja India kiire majanduskasv on nõudluse kasvu suurimaiks mootoreiks. Jäägid — 50 protsenti — jagunevad ülejäänud Ameerika, Euroopa, Lähis-Ida, Austraalia ja Aafrika vahel.

Mõnedes Aafrika riikides ei pandaks nafta kadumist ilmselt tähelegi. Kuid kõige rohkem muret teeb kriisiolukord arvatagi USA-le, kes ei saa enam valida vahendeid, et endale nafta jätkuv kättesaadavus kindlustada. Veel hullem on asjaolu, et 1970-ndatel aastatel loobus USA lõplikult dollari tagamisest kulla ja hõbeda alusel. Selle asemel suruti läbi kokkuleppe, mida järgides kogu maailm täna ostab ja müüb naftat vaid USD vahendusel.

Mõne naftatootja-riigi plaanid näiteks eurole üle minna suruti järsult maha. Kokkuleppel Prantsusmaa, Saksamaa ja Hiinaga proovis seda Iraak 2001, hiljem Iraan ja Venezuela. Stabiilse madala naftahinna juures võimaldas see USA Riigireservil sisuliselt katteta „petrodollareid“ üha juurde trükkida ja oma riigivõlga kasvatada. Tulemusena ongi tekkinud naftadefitsiidil nüüd USA-le topeltmõju. See on viinud USD väärtuse kiiresse langusesse nii nafta, kulla, kui enamuse oluliste välisvaluutade suhtes, pinguldades riigi naftasõltuvuses majandust ja lammutades rahandust.

Tegelikult saaks olukord veelgi järsemalt halveneda. Piisaks sellest, kui ainuüksi Hiina, kelle kätte on USA suurima ekspordipartnerina kogunenud tohutu USD maht, paiskaks toornafta kättesaamatuse tõttu oma USD varud n-ö vabaturule.

Kuid Ühendriikide selletagi kiirelt halvenenud majandustingimused kahandavad juba ettevõtete väljavaateid ja tööhõivet. Loomulikult langeb rahva tarbimisvõime, viies esmalt krahhini laenu- ja kinnisvaraturu, mis tõmbab kaasa panganduse jne. Tänu USA majanduse mõjule ja seotusele ülejäänud maailma majandusega, viivad need sündmused analoogilisele tendentsile muuhulgas ka Euroopa koos meie väikese Eestiga.

Teisalt ei olegi naftahinna kiire tõus Eestis veel täie teravusega tajutav olnud, kuna euro suhtes langev petrodollar pehmendab oluliselt näiteks autokütuste hinnatõusu siin. Siiski ei suuda see meid kaitsta toiduainete hinnatõusu eest, millele naftahinna kõrval mõjub üha kasvav surve biokütuste tootmismahu tõstmiseks. Nii kahaneb seni toidu jaoks kasutatud põllumaade osakaal ja maailmaturul pakutavate toiduainete hulk.