Juba lähema kümne aasta jooksul võib lühinägevust ennetav või peatav ravim olla laialdases kasutuses, vahendab The Daily Mail.

Täna veel miljonitele tüli tegevad kontaktläätsed, prillid ja laserlõikused võivad saada osaks minevikust; varajases lapsepõlves antud silmatilgad hakkavad ka koolilapsi prillikandmisega seotud stressist säästma.

Lühinägevus ehk suutmatus kaugel asuvaid objekte teravustada mõjutab enam kui üht kolmest Suurbritannia kodanikust ning muutub seoses siseruumides ja arvutiekraanide ees veedetud ajahulga kasvamisega üha tõsisemaks.

Silmamuna ülekaalust tingitud probleem hakkab reeglina kujunema lapsepõlves. Mõnedel puhkudel võib nägemisvõime taanduda väga kiiresti. Protsess, mida seni polnud võimalik peatada; võis rängematel juhtudel põhjustada nägemismeele kaotust.

King’s College Londoni ekspertide juhitud rahvusvaheline töörühm, mille uurimistöö tulemused avaldati äsja mainekas ajakirjas Nature Genetics, pakub uut lootust miljoneile.

Esimese müoopia ehk lühinägevusega seostatud geeni leidmiseks võrdlesid uurijad enam kui 4000 briti kaksiku DNA-d. Taolistes uuringutes kasutatakse tihti kaksikuid, kuna looduse ja keskkonna erilaadseid mõjusid on sel moel lihtsam tuvastada.

Tulemuste kinnitamiseks uuriti veel 13 000 Suurbritannia, Taani ja Austraalia elaniku geneetikat. Umbes 45 protsendil brittidest on lühinägevusgeen; need, kellel vastavaid geene on kaks, on peaaegu kaks korda tõenäolisemalt lühinägelikud kui ilma lühinägevusgeenita isikud.

„Oleme aastaid teadnud, et kõige olulisemaks riskiteguriks lühinägevuse kujunemisel on lühinägelikud lapsevanemad. Nüüd tuvastame esmakordselt geene, mis võivad selle kalduvuse edasiandmisel määravad olla,” kommenteerib  King’s College Londoni doktor ja uurimuse juhtiv autor Pirro Hysi.

Arvatakse, et geen nimega RASGRF1 etendab võtmerolli silma kujunemisel ja visuaalsete signaalide ajju töötlemiseks läkitamisel. Kui geen on vigane, võib silmamuna kasvada liiga suureks, mistõttu võivadki kaugemal asuvad objektid paista udused või laialivalguvad.

 „Müoopia ehk lühinägevus on kõige sagedasem silmahäda, mis mõjutab Ühendkuningriigis üht kolmest täiskasvanust. Tugevalt lühinägelikel inimestel on suur oht tulevikus nägemine kaotada. Võrkkest võib silma sisepinnalt maha kooruda nagu tapeet seinalt," ütleb King’s College Londoni doktor Chris Hammond.

"Ehkki me usume, et keskkonnateguritel nagu ohtral töötamisel lühidistantsilt ja vähesel väljaskäimisel võib siin samuti oma roll olla, pole me varem aru saanud, kuidas inimestel lühinägevus kujuneb.  Loodame, et vastavaid mehhanisme tundma õppides suudame takistada lühinägevuse kujunemist lastel ning peatada lühinägevuse süvenemise neil, kellel see juba välja löönud on.”

Taani teadlaste teise, eraldiseisva uurimuse raames tuvastati teine lühinägevusgeen. Võib oletada, et tervisehäiret põhjustab kokku kümmekond geeni. Nende geenide mõju pöörav, silmamuna ülekasvu peatav ravim võib apteekidesse jõuda juba kümnendi vältel, kinnitas Hammond. Välistatud pole ka geeniteraapia ehk „tervete” geenide süstimine silma.

„Geeniteraapia on siiski tõsine operatsioon. Ma usun, et pigem töötatakse tulevikus välja mingisugused silmatilgad või tabletid, mis sekkuvad lühinägevust põhjustava bioloogilise raja toimimisse,” lisab Hammond

Ehkki täiskasvanuid, kellel lühinägevus juba välja on kujunenud, vastavad silmatilgad enam ei aita, võib neist väga suurt kasu olla lastele.

Siiski võivad ka tänapäeva lapsed paari lihtsa harjutusega lühinägevuse tekkimise riski kahandada. Terry Young USA Põhja-Carolina Duke’i ülikoolist ütleb: „Inimesed peavad minema õue ja vaatama silmapiiri. Tänapäevane lühinägelik töörežiim sunnib meie silmi paberit lugedes ja kuvarit vaadates pidevasse pingesse.”

Nägemispuude kaotamise eest võitleva Londoni ühenduse Project to Cure Blindness esindaja professor Pete Coffey hoiatas, et enne lastele andmist peab ravimi ohutus olema äärmiselt hästi tõestatud.