Eestis võib kohata kümmekond eri kakuliiki, alates kõige suuremast kassikakust, kes on kotkale paras paariline ja lõpetades kõige väiksema värbkakuga, kes mahub põuetaskusse. Sinna vahele mahub ka karvasjalg-kakk, kes on Eestis päris hea levikuga, siin pesitseb kokku ca 500-1000 paari, mis on kaku kohta suhteliselt palju.

Kuid karvasjalg-kaku nägemine on rohkem õnnemäng kui paljude teiste kakkude juures, sest ta tegutseb pea eranditult öösiti – siis, kui valgus metsa all on kasin ja kella vaatamiseks peab taskulambi põlema panema. Ja ei tasu unustada ühte väga olulist detaili kakkude juures – nad lendavad täiesti hääletult. Ei, isegi inimese kõige suurema kuulmispingutuse korral ei tee kakkude lend mitte mingit heli.

Karvasjalg-kakk pesitseb suuremate rähnide toksitud õõnsustes. Pesapaiga valib välja isakakk, kes üritab emasele seda juba märtsikuus „maha müüa“. Meelitamiseks paneb ta pesapõhja ka mõne hiire, et selleaastane kodu ahvatlevam paistaks. Kui emakakk pesapaigaga päri on, toimub paaritumine. Peale seda võib isakakk lahkuda või võib ka emase juurde jääda. Huvitav on see, et karvasjalg-kakk on üks vähestest kakkudest, kus paarisuhe kestab vaid ühe hooaja.

Pesitsusperiood on kõige parem aeg karvasjalg-kakkude nägemiseks, sest siis on õhkõrn lootus, et kakud veidi varem tegutsema hakkavad – ühe suu asemel vajavad sel ajal toitmist mitu näljast selli ja ka valget aega on veidi pikemalt. Minu kohatud pesakonnal oli isakakk varvast lasknud ja kogu pere eest hoolitsemise kohustus oli emaslinnu õlul. Emaslind oli oma ülesannete tasemel – kuna oma väiksuse tõttu piisab linnul söögiks hiirest-paarist, siis jahipidamine öösiti toimus ikka vaid pimedas. Hea uudis kakule, aga mitte temaga kohtumist ootavale inimesele. Ei aidanud isegi mõne öö veetmine metsas – silm lihtsalt ei seletanud selles hämaruses ja kui seletama hakkas, ei toimunud enam midagi.

Ah et poolteist kuud, küsite? Just nii pikalt jah. See oli lõpus juba trots, mis mind karvasjalgade juurde kohale viis, sest üle päeva seal käia, ilma midagi nägemata… Kuid viimaks tasus järjepidevus end ära. Ühel päeval kell 22 jõudsin kohale plaaniga öö metsas veeta. Kell 22.15 saabus emakakk. Hiirega. Esimene poeg, nagu hiljem selgus, oli enda hiire enne minu tulekut kätte saanud. See hiir oli mõeldud teisele. Ma siiani mõtlen, et kui ma sel päeval oleksin veel veidi hiljemaks jäänud…

Tõesti, poolteist kuud, aga nende sellide lähistel võiksin järgmisel aastal ka kolm kuud veeta. Iga kell.