Põnev leid: tittede pealuud olid pehmed juba ürgaja koidikul
Õnneks võib lapse kolju muuta maailmasse pressimise käigus kuju, kuna koljuluud ei liitu täielikult veel kahe aasta vältel pärast sündi. Värske uurimus näitab, et taoline viivitus luude ühinemises oli omane juba ligi kolme miljoni aasta eest elanud varajastele inimestele, ehkki nende pead olid meie omadest märksa tillemad, vahendab ajakiri Science.
Üks võimalik selgitus on, et püsti käima hakkamine tõi sünnitusega seonduvaid väljakutseid kaasa isegi meie väikeseajuliste esivanemate jaoks.
Šimpanside ja muude esikloomaliste jaoks on poegimine suhteliselt lihtne protseduur. Vastsündinud šimpansi aju ruumala on umbes 155 kuupsentimeetrit — vähem kui poole võrra väiksem vastsündinud inim-imiku omast, ehkki šimpanside sünnituskanali mõõtmed on umbes samasugused kui inimestel.
Küll aga leidub suuri erinevusi ahvide ja inimeste vaagnaluude ehituses. Ehkki inimese vaagen on evolutsiooni käigus olulisel määral laienenud, seavad püsti käimisest johtuvad nõudmised selle maksimaalsele võimalikule laiusele piirid.
Kahejalgsus on toonud kaasa ka vaagnaluu märkimisväärse vertikaalse lühenemise, mille tulemuseks on niinimetatud "sünnitusdilemma" (ingl obstetric dilemma) — raske vahetuskaup kahejalgsusega ja lastesaamisega kaasnevate nõudmiste vahel.
Tänu liitumata koljuluudele ei hõlbusta tite pea kuju paindlikkus ainuüksi vaagnakanali läbimist, vaid ka aju mõõtmete plahvatuslikku sünnijärgset kasvu.
Esimesel paaril eluaastal inimese aju mõõtmed kahekordistuvad 400 kuupsentimeetrilt 800 kuupsentimeetrile; keskmise täiskasvanu aju ruumala küündib juba umbes 1400 kuupsentimeetrini.
Selgitamaks välja, kui kaugest evolutsioonilisest minevikust pärineb viivitus kolju luustumises, otsis teadlaste töörühm New Mexicos Santa Fes tegutseva uurimiskeskuse School for Advanced Research antropoloogi Dean Falki juhtimisel laia valiku varajaste inimeste fossiilide, kaasaegsete inimeste, šimpanside ja bonobode koljuluudelt võtmetähtsaid märke liitumisest.
Uurimustöö olulisemaks osaks oli uus analüüs, mis tehti ligi kolme miljoni aasta tagant pärineva nn Taungi lapse, surma hetkel umbes nelja-aastase australopiteekuse säilmetele, mille 1924. aastal kaevas Lõuna-Aafrikas välja legendaarne antropoloog Raymond Dart.
Isendist, kelle Dart lahterdas liiki Australopithecus africanus, on säilinud nägu, alalõug ja koljust kivise ainesega täitumisel looduslikult tekkinud "sisevorm" (ingl endocast), millel on eristatav suur osa koljule omastest joontest, nende hulgas ka luude vahelised õmblused.
Koos Šveitsi Zürichi ülikooli antropoloogide Christoph Zollikoferi ja Parcia Ponce de Leóniga raaltomografeeris Falk Taungi lapse kolju sisevormi, uurimaks põhjalikult selle metoopilist õmblust, mis moodustab ühenduse kolju kahe eesmise luuplaadi vahel.
Inimbeebidel hakkab metoopiline õmblus luustuma ninale lähimast otsast, sulgudes nagu tõmblukk, kuni jõuab tagumise lõgemeni ehk väikelapse kolju "pehme kohani". Töörühm leidis, et Taungi lapse metoopiline õmblus oli luustumata, ehkki lapse aju ruumala oli vaid umbes 400 kuupsentimeetrit ning täiskasvanud A. africanuse aju mõõtmed ei ületanud keskmiselt 460 kuupsentimeetrit.
Pärast Taungi lapse metoopilise õmbluse kõrvutamist mitmesaja šimpansi ja bonobo, enam kui tuhande kaasaegse inimese ning 62 ürginimese, nende hulgas australopiteekuste, Homo erectuste ja neandertallaste koljude õmblustega, avastasid uurijad selge korrapära. Šimpanside ja bonobode metoopiline õmblus luustub väga varsti pärast poegimist, samas kui nii varajaste kui hilisemate inimeste, nagu ka Taungi lapse metoopilised õmblustel on ilmnenud kalduvus luustuda alles pärast esimeste purihammaste lõikumist teisel eluaastal või hiljem. Töö tulemused ilmusid äsja ajakirja Proceedings of the National Academy of Sciences (PNAS) veebiversioonis.
Miks ilmnevad siis ürgsetel väikeseajulistel hominiinidel juba hilisematele suureajulistele liikidele iseloomulikud luustumismustrid?
Falk ja kolleegid on välja pakkunud kolm võimalikku hüpoteesi. Esimene on sünnitusdilemma, mis võis kujuneda probleemiks juba inimese varajastele eellastele ajal, mil nood hakkasid kahel jalal püsti käima. Nii on täiskasvanud A. africanuse aju, ehkki kaasaegse inimese omaga võrreldes tilluke, ometi umbes 22% suurem šimpansi ajust.
Teiseks oletab töörühm, et luustumisviivitus võis olla vajalik selleks, et võimaldada aju sünnijärgset välkkiiret arenemist, mis võis olla omane juba ürgsetele hominiinidele.
Viimaks on võimalik, et australopiteekuste aju ehituses toimunud muudatused nagu eesmiste sagarate laienemine võisid aju suhtelisest väiksusest hoolimata samuti sünnituskanali läbimist komplitseerida.
"Kõik need oletused rajanevad tugeval vundamendil," kinnitas Ohios tegutseva Kenti osariikliku ülikooli antropoloog Owen Lovejoy, kes uurimust ajakirja PNAS jaoks toimetas. "Nüüd on olemas korralikud tõendid selle kohta, et australopiteekuste ajud olid mõnevõrra suuremad samal ajal elanud šimpanside ajudest, ning suhteline kindlus, et nende ajude ehituses leidsid aset olulised muutused."
Illinois’ osariigis Chicagos tegutseva Marshall Fieldi nimelise loodusloomuuseumi antropoloog Robert Martin leiab aga, et tulemusi tuleks tõlgendada ettevaatusega.
Tema osutusel on töörühm nii Taungi lapse kolju sisevormi kui metoopilise õmbluse olulisust üle tähtsustanud, kuna õmbluse ja lõgeme sulgumise iga on kaasaegsetel inimestel suuresti kõikuv. Martini arust oleks uurijad pidanud keskenduma pigem tagumise lõgeme sulgumisele, mis tema hinnangul on usaldusväärsem märk kolju luustumise täpsest ajast.
Pildil (vasakult): šimpansi, 3 miljoni aasta vanuse hominiini ja tänase inimese pealuude tomograafiafotod.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!