Põlevkiviõli juhib teed naftast eemale

 (20)
Põlevkiviõli juhib teed naftast eemale
Päevaleht/Pressifoto, Marko Mumm

Keskkonnaprobleemid ja energiamahukus on peamised vastuargumendid põlevkiviõli tootmisele. Paraku kasvab vajadus vedelkütuse järele kõikjal maailmas vaatamata sellele, et madalad kütusehinnad jätavad mulje, nagu hakkaks naftaaeg läbi saama.

Eestis käsitletakse põlevkivi tihtipeale ainult keskkonnaprobleemide allikana või üksikute ärimeeste rikastumisvõimalusena. Ent Brasiilias, Austraalias, Ameerika Ühendriikides ja eriti kiiresti kasvava majandusega Hiinas nähakse põlevkivi kui võimalust lahendada energiakriis, kuni fossiilsetele vedelkütustele pole asendajat leitud, kirjutab Tarkade Klubi.

Ookeani taga on viimastel aastatel kasvanud huvi mittekonventsionaalse vedelkütuse allikate vastu, nagu Kanada õliliivad ja Ühendriikide suured põlevkivivarud. USA-s leidub põlevkivi Colorado, Utah’ ja Wyomingi osariikides. Sealsest põlevkivist saadava õli kogus võib küündida triljonite barreliteni.

“Esialgu tuleb toota energiat süsivesinikest ehk siis fossiilsetest kütustest. Kuni kütuseelementide kasutamine majanduslikult mõttekaks muutub, kulub mitu põlvkonda,” ütleb Colorado kaevanduskooli geoloogiaprofessor Jeremy Boak, keda peetakse USA üheks mainekamaks põlevkiviuurijaks.

“Muidugi tuleb energiat toota keskkonnaprobleeme vähendades, aga fossiilkütuste kasutamisest pole meie ajal pääsu. Põlevkiviõli võib olla hea üleminek fossiilsetelt kütustelt uutele energiaallikatele,” ütleb ta.

Maailmas on kümneid põlevkivileiukohti. Kõige aktiivsemalt on selle kivimi vastu huvi tuntud Venemaal, Ühendriikides ja Brasiilias, viimasel ajal ka Hiinas, Jordaanias ja Marokos. Ainuüksi Ühendriikide põlevkivivarud võimaldaksid toota viis korda rohkem vedelkütust kui Saudi Araabial on naftat.

Ajakirja Tarkade Klubi novembrinumbris:
• Kas lennukeid juhib masin või inimene?
• Arvutimäng Tallinna tänavail
• Mõrtsukhai sugupuu
• Kuidas lendame tulevikus?
• Eestimaine nafta — põlevkiviõli
• Internet tähistab juubelit

Ühendriikide huvi põlevkiviõli vastu ongi suurel määral poliitiline. Selle taga on soov mitte olla energeetiliselt sõltuv moslemimaailmast. Huvi põlevkivi ja sellest saadava vedelkütuse järele on kogu möödunud sajandi kõikunud. Mida keerulisem on olukord kütuseturul ja segasemad suhted on USA-l Venemaa ja islamimaailmaga, seda suurem on huvi põlevkivi kasutamise vastu.

Hiinlased omakorda vajavad nii palju vedelkütust, et nende huvi põlevkivi vastu näitab pidevat kasvutendentsi. Jordaania, keda Allah ainukese Araabia riigina nafta asemel suurte põlevkivivarudega on õnnistanud, tahab samuti mittekonventsionaalse kütuse tootmisega tegelema hakata.

Ameeriklased on põlevkiviõli tootmisvõimalusi uurinud alates 1910. aastast, elasid oma “musta pühapäeva” üle aga 2. mail 1982, kui Exxon sulges kiirkorras oma viis miljardit dollarit maksma läinud põlevkiviõlitööstuse. Ei Exxoni ega ka USA riigieelarve dollarimiljardid kiirendanud rahastajate meelest põlevkivitööstuse arengut ega muutnud seda konkurentsivõimeliseks naftatööstusega.

Õlivabrikud pandi kinni ja tuhanded inimesed jäid tööta. Shell alustas üsna pea aga oma Mahogany Ridge projekti, mida arendatakse tänaseni. Mahogany on nii kohanimi kui ka ühe Colorado maardla kõige parema põlevkivikihi nimetus.

Praegu toodetakse põlevkiviõli maapealsetes tehastes. Põlevkivi kaevandamine maksab aga päris palju. Möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel katsetasid ameeriklased õli toomist maa all, nn in situ meetodil. Väga sügaval lasuvatesse kivimikihtidesse juhiti kuuma auru, millega käivitati maa-alune utmisprotsess. Midagi taolist olevat sakslased sõja-aastatel proovinud teha ka Kiviõli kaevanduses. Colorado kõrbes võib sellist tegevust ehk lubada, Eesti lubjakivide vahel aga kindlasti mitte.

Shelli projekt aga katsetabki õlitootmist maa all, Piceance’i maardlas, kuhu puuritakse sügavad puuraugud. Ühed selleks, et juhtida maa alla kuumust, teised tekkiva õli väljapumpamiseks. Praegu pole veel teada, kas see projekt toob kaasa ülisuure kahjumi või võimaluse toota tuleviku energiat. “Me juhime kuumuse otse põlevkivikihti, et lagundada kerogeeni ja pumpame maa peale puhta süsivesiniku,” selgitab Shelli esindaja Tracy Boyd.

Eesti õhukest põlevkivikihti pole mõtet niimoodi töödelda, sest õlisaagis oleks väga väike. Lisaks tekivad ülisuured keskkonnakahjustused. Keskkonnaprobleemid kaasnevad ka paksu põlevkivikihi allmaa-utmisega, kuid neid on võrdlemisi lihtne lokaliseerida.

“Maapealse töötlemise positiivne pool on, et tooraine tuuakse tehasesse ja tema töötlemist on võimalik kontrollida. Kui utteprotsess on käimas looduslikus kihis, on seal palju kontrollimatut,” sõnab Viru Keemia Grupi juhatuse liige Jaanus Purga. Tõenäoliselt jääb maa alt kätte saamata umbes kolmandik õlist.

Shelli katseprojekti suhtes on Purga optimistlik. “Kui Shell midagi teeb, siis läheneb ta sellele nii konservatiivselt, et viib projekti lõpuni. Isegi siis, kui paljud suured kütusefirmad oma uuringud peatasid, ei jätnud Shell jonni, kuigi see jonn põhineb firma juhtivteadlase Harold Vinegari põhjendustel, et isegi rasketel aegadel tasub põlevkiviuuringuteks raha kulutada,” räägib Purga.

Vinegar juhtis Shelli teadusuuringuid 32 aastat, kuni läks möödunud aasta lõpus pensionile, olles avaldanud kümneid põlevkivialaseid artikleid ja toetanud igati maa-aluse utmisprotsessi uuringuid. Praegu ja lähitulevikus kulutab Shell sünteetilise vedelkütuse tootmisvõimaluste uuringuteks päris palju raha.

Õli, mille Shell maa alt kätte saab, on Purga sõnul väga kvaliteetne. Selle peapõhjus on, et rasked fraktsioonid jäävad maa alla, sest neid ei ole võimalik välja pumbata. Koos nendega jäävad maa alla tulevaste põlvede jaoks ebameeldiva üllatusena ka keskkonnaprobleemid. Maa-alust utmist katsetab ka teine suur kütusefirma Exxon, kuid võrreldes Shelliga on selle firma katsetused veel üsna algelised, ütleb Purga.

Shell on aga tootnud umbes 700 meetri sügavusel maa all juba üle tuhande barreli õli. Keskkonnakaitsjad kritiseerivad firmat selle eest, et maa-aluseks utmiseks kulutatakse väga palju elektrienergiat, mis omakorda suurendab kasvuhoonegaaside emissiooni.

Eestis toodavad põlevkiviõli kolm firmat: VKG Oil, Eesti Energia Narva Õlivabrik ja Kiviõli Keemiatööstus.