Plastikaatpeldik peepoo parandaks miljardite inimeste elutingimusi
Juhtub Eestiski veel, et kui läheduses pole moodsa bensiinijaama veeklosetti või isegi kuivkäimlat, seame sammud metsa alla … ja jätame maha ohtliku saasteallika. Ent maailmas elab 2,6 miljardit inimest, kel puudub elementaarseimagi tualeti kasutamise võimalus sootuks. Teisisõnu – neljakümnel inimesel sajast pole kõige lihtsamatki kempsu. See mõjutab nii indiviidide kui ühiskonna elatustaset, ohustades muu hulgas puhta vee varusid. Inimese väljaheide sisaldab sageli ohtlikke haigustekitajaid – viirusi, baktereid, parasiite. Väidetavalt tapab saastunud vesi igas minutis neli last, kirjutab Horisont.
Rootslane Anders Wilhelmson otsustas 2005. aastal probleemiga rinda pista ja leiutas koos mõttekaaslastega peepoo – bioplastikust tualetikotikese. Väidetavalt muudab peepoo 2–4 nädalaga kahjutuks väljaheites leiduvad haigustekitajad, „küpsetab” koti sisu väetiseks ning lõpuks biolaguneb ka ise. Peepoo muudab efektiivseks sisepinda kattev karbamiidi ehk uurea kiht, millega kokku puutudes laguneb väljaheide ammoniaagiks ja karbonaatideks (süsihappe sooladeks) ehk siis rohkelt lämmastikku sisaldavaks väetiseks.
Peepoo on patenteeritud 2007. aastal Rootsis ja 2008 rahvusvaheliselt. Katsetatud on seda aastail 2008 ja 2009 Keenias ning Bangladeshis. Peepoo-kotikese hind on madal, mistõttu oleks selle ostmine jõukohane ka arengumaade elanikele, aidates neil ohtliku saaste koguni teatavaks kohalikuks ressursiks muuta.
Kui perspektiivikaks peepoo tehnoloogiat ja toodet ikkagi võiks hinnata? Kas võiks väita, et enamik meist siin Eestis õigupoolest ei hoomagi, kui tõsine kogu see väljaheidete probleem arengumaades on? Kommenteerib Tallinna Tehnikaülikooli keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonna professor Rein Munter: „2,6 miljardist inimesest maailmas, kel puudub elementaarseimgi võimalus tualeti kasutamiseks, elab hinnanguliselt 35 protsenti Indias. 90 protsenti India pinna- ja põhjavee varudest on bakterioloogiliselt ja/või keemiliselt saastunud.
Bakterioloogilise saastuse põhjus peitub selles, et ainult 30 protsenti reoveest puhastatakse, ülejäänu leiab otsetee tagasi loodusesse, ning umbes kolmandikus elumajadest puudub tualett. Halvast joogiveest tingitud äge kõhulahtisus tapab Indias ligikaudu 6000 last päevas. Euroopa Liit valis India 2009. aastal oma esimeseks strateegiliseks välispartneriks ning on otsustanud aidata Indiat nii oskusteabega kui ka rahaliselt. Koostööd täpsustati 10.–13. novembrini 2010 Delhis toimunud rahvusvahelisel seminaril.
India ja teiste sarnaste arengumaade veeprobleemide taustal on Stockholmi tehnoloogiainstituudi arhitektuuriprofessori Anders Wilhelmsoni leiutise globaalne tähtsus ja perspektiivikus ilmselged. Selle peepoo-kotikese kasutuselevõttu tuleks rahvusvahelistest fondidest igati toetada. Enamik lääne ühiskonna inimestest (sh Eestis) tõepoolest ei hoomagi, kui terav on kommunaalheidete (peale reovee ka tahked!) probleem vaestes riikides. Arvan, et selle mõistmiseks tuleks meist igaühel kord elus Indias, Nigeerias või Bangladeshis ära käia. Alles siis saame aru, kui puhtas keskkonnas me siin Eestis tegelikult elame.”
Mis on Eesti teadlaste peamised uurimisteemad selles valdkonnas või kus on meie kitsaskohad?
Professor Rein Munter: „Eesti ülikoolide teadlaste uurimistöö on seni olnud eeskätt suunatud linnade/asulate, tööstuse ja põllumajandusliku reovee puhastusprotsesside ning ka joogiveevarustussüsteemide täiustamisele. Euroopa Liidu ja India hiljuti sõlmitud koostöölepingu raamides avaneb aga Eesti teadlastel kindlasti parem võimalus lüüa kaasa odavate, kuid piisava efektiivsusega joogivee puhastusseadmete väljatöötamisel, mis on inimese normaalse eksisteerimise teine pool peepoo-kotikese kasutamise kõrval.”
