Planeedi tuumani puurimisest oleks palju kasu, aga hetkel ei pääse isegi ligidale

 (88)
Planeedi tuumani puurimisest oleks palju kasu, aga hetkel ei pääse isegi ligidale
Foto: Paramount (promopilt; The Core)

Inimkonna uurimis- ja avastuslugu on kummaliselt vastuoluline: ehkki ülessuunas pürgime me üha kiirenevas tempos, on allapoole kaevumine alati probleemseks osutunud.

Tänase päevani pole inimkond tunginud sügavamale kui 12,3 kilomeetrit, mis vastab vaid 0,2 protsendile vahemaast maapinna ja Maa tuuma vahel.

Ehkki sügavamale puurimine pakuks tohutuid teadus- ja ärihüvesid, on maapõue tuumalähedasemad sopid seni püüdmatuks jäänud. Miks? Lühike vastus on, et mida lähemale me Maa tuumale jõuame, seda kiiremini kasvab kuumus.

Maa koores — meie planeedi välimises kihis — kasvavad temperatuurid vaid umbes 25 kraadi sügavuskilomeetri kohta. See tähendab aga, et umbes kümne kilomeetri sügavusel küündib kuumus juba 250 kraadini.

Pärast ligikaudu 50 kilomeetri paksuse maakoore läbimist, kui ees ootab poolsulanud kivimeist koosnev ülemine vahevöö ehk ülamantel, tuleb juba arvestada temperatuuridega vahemikus 650–1200 kraadi.

Maa tuuma temperatuuriks hinnatakse umbes 5700 kraadi Celsiuse skaalal. Suur osa sellest soojusenergiast arvatakse johtuvat radioaktiivsete elementide — uraani, tooriumi ja kaaliumi — lagunemisest.

Nõukogude teadlaste suursaavutus, Koola ülisügav puurauk (vn Кольская сверхглубокая скважина) on alates 1989. aastast olnud maailma sügavaim tehislik auk. Puurimine peatati, kui 12 262 meetri sügavusel mõõdeti maakoore temperatuuriks 180 kraadi.

Seotud lood:

Mitmes lõigus on puuraugu läbimõõduks vaid mõned sentimeetrid. Pole tõenäoline, et ka ükski tulevikus puuritav auk oleks inimkasvu uurijatele läbitav.

Koola ülisügav puurauk nüüd (Wikimedia Commons, kasutaja Andre Belozeroff)

Niisiis — kuidas tungida veel sügavamale? Isegi kui arengud materjaliteaduses ja nanotehnoloogias võimaldaksid kunagi valmistada praegusest kaks korda vastupidavamaid puuriterasid ja puurimistrosse, ei küündiks me nende abil ometi kaugemale kui poole maakoore sügavuseni, kust Maa tuumani on veel tuhandete kilomeetrite pikkune tee.

Mis on aga kõige selle mõte?

Lisaks täpsematele teadusandmetele Maa ehituse kohta võib planeedi südamesse tungimine pakkuda muidki hüvesid. Võtame näiteks tuumajäätmed: miljardite dollarite kulutamise asemel tuumajäätmehoidlate rajamiseks mägedesse ja koobastesse oleks võimalik radioaktiivsed heitmed matta sügavale maapõue ja jätta need emakese looduse hooleks.

Maasoojusenergia ulatuslik ammutamine sügavast puuraugust oleks samuti mõeldav. Piisavalt sügavatesse puuraukudesse võiks matta ka muud kui kiirgusohtlikku sorti jäätmeid — kujutab tuline maapõu endast ju ideaalset põletusahju.

Samuti pole välistatud, et kui meil tuleb kunagi mingil põhjusel — näiteks tuumatalve, tsivilisatsiooni põrmustava võimsusega asteroiditabamuse või Päikese kustumise tõttu — hüljata elupaigad maapinnal, võiksime alati rajada uue tsivilisatsiooni maakoorde. Seda mõistagi juhul, kui seal praegu juba keegi ees ei ela…

Loe ka Forte varasemat lugu sarnasel teemal

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas.
Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.